Kui sa oled saavutanud vaikuse
Ühel hetkel, kui ajaratas oli oma tiire teinud ja suurem osa teadlikke traumasid oli üles kaevatud, saabus ta. Vaikus. Mitte kergendus ega rahu — vaid torkiv, häiriv, vastik vaikus. Unedes ilmus ikka ja jälle lõpmatuse karusell. See keerutas mind nõiaringi, ja iga kord, kui üritasin sealt maha astuda, ajas see lihtsalt oksele. Kevadel, kui saarel polnud piisavalt tööd, suunati mind ajutiselt Oslosse. Ja just seal, eemal kõigest tuttavast, tuli ta taas — vaikselt, aga mitte leebelt. Mõned nimetavad seda seisundit depressiooniks. Mina tundsin selle ära: see oli seesama tunne, mis on ilmunud mu ellu alati enne suuri muutusi. Ometi oli seekord midagi teistsugust. Ma olin ju teel oma unistuste poole. Tundsin rõõmu elamisest, olin kohal, peaaegu kuldses ajastus — ja ometi saabus ta taas. Rahutus hiilis ligi. Kihelus. Nagu mingi vale, millele ma ei osanud nime anda. Kas üldse on midagi valesti? Kas peab midagi tegema? Või mitte? Karl Jung on seda seisundit tabavalt sõnastanud: „Nüüd, kui o...