Kui sa oled saavutanud vaikuse

Ühel hetkel, kui ajaratas oli oma tiire teinud ja suurem osa teadlikke traumasid oli üles kaevatud, saabus ta. Vaikus.
Mitte kergendus ega rahu — vaid torkiv, häiriv, vastik vaikus.
Unedes ilmus ikka ja jälle lõpmatuse karusell. See keerutas mind nõiaringi, ja iga kord, kui üritasin sealt maha astuda, ajas see lihtsalt oksele.

Kevadel, kui saarel polnud piisavalt tööd, suunati mind ajutiselt Oslosse. Ja just seal, eemal kõigest tuttavast, tuli ta taas — vaikselt, aga mitte leebelt. Mõned nimetavad seda seisundit depressiooniks. Mina tundsin selle ära: see oli seesama tunne, mis on ilmunud mu ellu alati enne suuri muutusi.

Ometi oli seekord midagi teistsugust. Ma olin ju teel oma unistuste poole. Tundsin rõõmu elamisest, olin kohal, peaaegu kuldses ajastus — ja ometi saabus ta taas.

Rahutus hiilis ligi. Kihelus. Nagu mingi vale, millele ma ei osanud nime anda. Kas üldse on midagi valesti? Kas peab midagi tegema? Või mitte?

Karl Jung on seda seisundit tabavalt sõnastanud:
„Nüüd, kui oled tõde näinud — miks see teeb sind tuimaks?“
Ja tõesti. Oled end lõpuks leidnud — ning ometi, tühjus. Kõik tundub korraga tähtsusetu.
Inimeste reaktsioonid ei puuduta sind enam. Sa ei reageeri. Sa lihtsalt vaatled. Nagu oleksid müüri taga. Klaasi sees.

Jung kirjeldab seda nii:
„Kui vaim naaseb, pole ego kadunud. See on hetk, mil alateadvus muutub teadvuseks. See ei ole lõpp — vaid algus.“
Kaovad sihid. Aeg kukub kokku.
Ego jääb segadusse, sest GPS-signaal justkui on olemas, aga kaarti enam ei ole. On vaid sina ise.

Otsisin selgust. Küsin tarokaartidelt juhatust. Kaardid lubavad suuri muutusi, vaimset paradiisi. Justkui kinnitus sellele, mida mu ego kuulda ihkab. Ja ka see muutub tähtsusetuks.

Ühel päeval ronisin Oslo äärelinnas väikese künka otsa. Päike lõikas läbi pilvede. Istusin maha. Vaikus.

Mida sa otsid, mesilind?

Esimest korda nägin ma teda — alles siis, kui vaikuses viibisin.
See polnud vaikus, mida olin otsinud. See polnud soe ega helendav. See oli võõras. Olin seda nii kaua igatsenud, aga kui ta tuli, ei tundnud ma teda ära.

Kui see juhtus, olin Oslos. Seal polnud suuri mägesid. Ainult üks madal künkanõlv äärelinna servas. Läksin sinna. Künka tipus istus keegi. Vaikuses. Ta vaatas horisonti nii, nagu see kuuluks talle — ja mulle ei jätkukski.
Ja siis, justkui mõne sisemise äratundmise ajel, ta lahkus. Lausa jooksis.
Tahtsin talle järgneda. Tahtsin küsida: „Mida sa nägid?“

Aga jäin üksi.

Siis ma nägin teda. Minu mesilane tiirutas uimaselt, punase kõhualusega igatsevalt otsides.