Kaheksas õde

🥚🥚🥚

Ärkasin taas — kerge pohmakas.
Kuradi pärast peab pidevalt seltskonnas olles jooma — justkui ilma ei saakski sumiseda. 

Kell oli juba hiline, hommikune hingamisharjutus ja Taijii olid kui kauge unistus. Need pole asjad, mida saab endale peale sundida. 

Läksin ühisköögi suunas. Söögiaeg oli möödas.
Lootsin siiski, et ehk leiab teel kaheksanda õe juurde midagi, mida teekonnale kaasa haarata.

Köök lõhnas… puhtuse järgi. Peaaegu piinlikult steriilne.
Mobiilne tolmuimeja siblis põrandal ja ähvardas mind jalust pühkida.
Toit oli kadunud — kõik puhas, kõik ära pandud.

Köögis askeldasid eestlased, aga ma ei tahtnud oma rahvust trumbina kasutada. Ei küsinud erandit. Teadsin, et nad oleksid aidanud, aga vaikisin.

Üks vanem naine, uus köögi töötaja meenutab mulle kedagi. Ta pilk on nagu röngen ja see pisut häiris. Tema energia oli… huvitav. Puuriv, peaaegu häiriv. Midagi temas peegeldas tagasi osa minust, mida ma polnud valmis aspekteerima.  Aga samas — temas oli midagi imetlusväärset.
Tema valmistatud puder oli kõigist eelnevatest kõige maitsvam. Ta oli kindlasti suure südamega inimene. 

Mõtlesin munadele.
Äkki küsiks? Kindlasti keetis neid hommikuks. Võib-olla jäi mõni üle.
Justkui oleks mu mõtteid kuulnud, ilmus ta mu kõrvale.

„Magasid sisse, jah?“
„Jah, magasin…“
„Tahad midagi ehk süüa?“
„Kas sa mune keetsid?“
„Keetsin. Ma toon sulle. Palju tahad?“
„Kaks…“

Ta naasis kolme munaga. Ja lisaks veel mõned õunad ja apelsinid. 
Nüüd oli mul, millega õhtuni välja pidada.

⛰️⛰️ ⛰️  

Teel sadamasse lõhkus traktor tee ääres kivirahne — suuri, aegade jäänukeid. Nüüd olid nad jõudnud Lovundfjelleti jalamil ühe väikse künka kallale. Siia pidi tulema kergliiklustee. Selleks tuli mägi lahti rebida, õgvendada, tasandada, et masinad mahuksid liikuma ja inimesed oma mugavustega saaksid mäest mööda. 

Selle mäejalamil oli veel üks haruldane biotoop. Aga kellele see korda läheb? Asfalt tuleb. Kivid puruks. Kõik mattub betooni alla.

Seisin ja vaatasin, kuidas kopp kivi näris, ja tundsin, kuidas mu sees tõusis raev. Mõtlesin nende kivirahnude peale, mis veel mäe otsa jäävad, nagu vaikivad valvurid. Mõtlesin — ja isegi soovisin — et ehk ükskord veereb mõni alla. Et lõpuks juhtub midagi, mis raputab inimesed sellest läikivast unest üles. Et keegi tunneks tagajärge, mitte ainult tagasikäiku.

Et keegi lõpuks maksaks selle eest, mida nad lõhuvad.  Ja siis ma sain aru, et ma pole vihane mitte ainult selle mäe pärast, vaid kõige pärast, mis on aastate jooksul minult ära lõigatud, õgvendatud, lamendatud — selleks, et teistel oleks lihtsam, kiirem, sujuvam.

Et nad kõik mahuksid teele.

Loen parasjagu Aldous Huxley Hea uus ilma. Düstoopiline maailm, narriks keeratud, pisut üle võlli — ja ometi kohati valusalt täpne. Mõtlesin sellele, kui nägin, kuidas mäge lõhuti. Seal raamatus kasvatati inimesi mitte emade poolt, vaid pudelites. Laste lapsepõlv kujundati teadlikult — nende unistused, tõrked ja piirid vormiti vastavalt ühiskonna vajadustele.

Ühiskond vajas tarbimist. See oli mootor, mida tuli iga hinna eest töös hoida. Ja kui loodus ja üksindus ei panusta sellesse mootorisse, siis tuleb need kõrvale jätta.

Ühes stseenis näidati lastele looduspilte. Ja kohe pärast seda anti neile elektrilöök. Et seos tekiks. Et keha ja hing õpiksid: loodus = valu. Loodus = mõttetu. Loodus = ohtlik.

Mägi, mida siin lõhutakse, meenutab mulle just seda. Nagu oleks ka meie maailmas kuskil keegi, kes otsustas, et loodus ei tasu ennast ära. Et vaikust ei ole vaja. Et üksildust ei tohi usaldada.

🧌🧌🧌

Praam jäi pisut hiljaks . Päike paistis lagi pähe ja tundsin et oleksin pidanud mütsi kaasa võtma ja lühikesed püksid jalga panema. Täna oli üsna palju rahvast, kuigi peab ütlema, et sellist laulupidu ma siin pole näinud , kui tavaliselt suvisel ajal saaremaa praamil.  Peale 45 minutilist laeva sõitu jõudsin ma hüljatud õe juurde . Luroyfjellet.

  Ehk pean teile jutustama legendi enne seitmest õest, et jõuda kaheksandani . 

Seitse õde

Kord aegu ammusidelas trollide kuningas Suliskongen põhjapoolsetes mägedes.

Tal oli seitse tütart — kaunid, kõrgid ja uhked.
Nad tüdinesid oma isa jäikusest ja öösiti hiilisid nad välja –
et tantsida, mängida ja joosta vabalt mööda rannikumaastikke,
kus merelained suudlesid kaljusid ja kuu oli nende ainus saatja.

Aga trollide saatuseks oli, et nad ei tohtinud jääda välja päikesetõusuks,
sest päike kivistab nad igaveseks.
Ühel ööl aga…
nad läksid liiga kaugele. Tants ja vabadus meelitas neid lõuna poole.

Neid märkas Hestmannen, üksik ja tuline trollisõdalane,
kes armus nende ilu nähes — eriti ühte õde.
Ta jälitas neid, lootes nad kaasa viia.
Aga õed jooksid — üks teise järel — kuni Torfjellet märkas seda tagaajamist
ja tulistas Hestmanni pihta noole.

Sel hetkel tõusis päike.
Ja kõik kivistusid sinna, kuhu nad just parasjagu seisma jäid.

• Seitse õde kivistusid ühes reas, rannikule – neist said seitse mäge.

• Hestmannen kivistus lõuna pool – üksik ja sirge, ikka veel vaatamas nende poole.

• Noole lõikas pooleks Torgfjelleni mäe – ja sellest sai avatud mägi ehk Torgfjell, mille sees on tänaseni suur auk.

🧘‍♀️🧘‍♀️🧘‍♀️

Legend aga  pole täielik on veel üks õde. Kaheksas õde.  Mitmes rahvajutu variandis, mis on säilinud suuliselt või kogukondlikus pärimuses, räägitakse:

• Ühest õest, kes ei jõudnud teistega kaasa minna — kas:

  • jäi liiga kaugele lõunasse, näiteks Lurøyle

• Teda kutsutakse vahel „Den glemte søster“ (unustatud õde) või „Den motvillige“ (vastuhakkaja).

• Mõnes versioonis räägitakse, et ta armus meremehesse, ei põgenenud ega kavatsenudki.

• Kui ta viimaks taipas, et õed on kivistunud ja päike tõuseb, heitis ta end meelega varju — ja jäi kiviks seal, kus tänapäeval on üksik ja madalam mägi või saar.

Seega, hüpoteetiliselt — võib-olla ongi tegemist kaheksanda õega. Lurøyfjelleti tipus käisin ma kuu aega tagasi. Siis kattis mäetippu veel pisut lund, õhk oli jahe ja selge. Tahtsin mediteerida. Istusin maha ja püüdsin vaikusse jõuda, aga külm poetas end naha vahele, segas keskendumist.

Alles mitme katse järel õnnestus lõpuks end sellest kihist läbi libistada. Ma ei kuulnud enam tuult, ei tundnud külma — olin korraks kohal. Vaikuses. Siis keegi koputas mu õlale ja küsis pehmelt: „Kas kõik on hästi?“ Avasin silmad ja vastasin: „Jah, kõik on hästi.“ Ja lisasin, endalegi üllatavalt lihtsalt: „Eks tuleb alla minna.“

Huvitav naine. Pilk, mis korraks kohtus minuga, oli uudishimulik ja naljatlev.  Ta keeras otsa ringi ja... jooksis. Alla. Kergelt, nagu oleks kogu gravitatsioon teda unustanud. Mina seevastu komberdasin — jalad rasked, keha nagu viimane jõupingutus enne kokkuvarisemist. Tema jooksis. Mäest üles ja uuesti alla. Kus on alles naine.

Lurøyfjelleti tipust avanevad vaated on suured, vaiksed ja valitsevad. Tundub, et kogu saarestik on su peopesal — Lovund hõljub eemal nagu kivist laev, Onøy laotub madalamalt kogu oma rohelisuses. Kaugel taamal ulatuvad Hestmona, Aldra ja isegi Træna uduste siluettideni. 

Seal üleval, kõige selle kohal, on lihtne unustada, kes sa oled. Või miks sa tulid. Või milline osa sinus veel räägib, ja millise osa oled suutnud vaigistada. 

🗾🗾🗾

Seekord keskendusin ma Onøyle. Saar meenutas Lovundi oma faunalt — sarnased liigid, sarnane rütm — aga midagi oli seal metsikum. Rohkem puutumatust, rohkem vaikust. Ent samas tuleb nentida, et ka inimene on oma jälje jätnud. Saar ei ole päris vaba. Mäele pääsemine on suletud lamba aedadega, ja nende vahelt läbipääsu leida on peaaegu - nagu ilma ime — väravad on harvad, kui neid üldse on. Üldiselt on Norra matkajate suhtes sõbralilkum kui Eesti aga ka siin on omad pinged. Norras on seadus: „Allemannsretten“ . See annab õiguse kõigil viibida looduses, telkida, korjata marju, jne. Aga: Eraõu ja majapidamise lähiümbrus – niinimetatud „privat sone“ – on välja arvatud. Põllumajanduslik tegevus, näiteks karjamaa, võib ajutiselt piirata läbikäiku. Pingeid tekitab sageli matkajate hoolimatus: väravad jäetakse lahti, lammas võib plehku panna ja see tähendab talunikule suuri probleeme. Samuti ei hoita koeri rihmas. Paljud matkajad võtavad küll koerad kaasa, kuid unustavad, et Norra seaduste järgi tuleb lammastega aladel koerad hoida rihmas – vastasel juhul võib loom saada tugeva stressi või isegi hukkuda.

Suundusin mõõda betooneeritud rannateed paadi sillani kus tee lõppes. Edasi otsustasin minna mööda iseenda sisetunnet. Esimesena otustasin et tutvun pisut saare faunaga ja õpin mõned väekad taimed ära 

Seekord  liiga pikalt taimedega ei peatu , kuid valin neist kolm , mis mind kõnetasid.

Kuldjuur- Hallikas-sinakas-rohelised paksud lehed on viltjad ja vahelduvalt asetunud. Vars on paks ja mahlane, kasvab kergelt püstiselt.  Ta eelistab kiviseid, külmi ja tuuliseid kasvukohti – eriti Põhja-Norras, Lofootidel, Islandil, Svalbardil ning ka Skandinaavia mägedes.

Rahvameditsiinis on ta tuntud kui adaptogeen, kasutatakse toonikumina ja väsimuse vastu. Tuntud ka nime all arktiline juur või kuldjuur.

Skandinaavia ja saami traditsioonid
Saamid ja põhjapoolsed rahvad uskusid, et kuldjuur annab elujõudu, vastupidavust ja mehisust
Noorpaare soovitati enne pulmi joota kuldjuure tõmmisega, et õnn ja viljakus püsiks
Kuldjuurt kutsuti Põhjala armujõeks, kuna usuti, et see tõstab kirge ja südamejõudu

Siberi šamaanid
Šamaanid kasutasid kuldjuurt, et tugevdada vaimujõudu ja selgeltnägemist
Taim pandi kaasa ka jahile ja sõtta minekuks, sest see hoidis väsimuse, hirmu ja nõrkuse eemal
Üks legend ütleb, et karu, kes kevadel kuldjuurt sööb, muutub terveks ja tugevaks terveks aastaks

Tiibet ja Hiina
Tiibetis usuti, et see taim kasvab ainult seal, kus taevas puudutab maad – kõrgmägedes
Teda kasutati meditatsiooni süvendamiseks ja keha puhastamiseks enne rituaale

Kuldjuure ekstrakt :

1. Pese ja lõika juur väikesteks tükkideks (võib ka peenestada).

2. Pane juur klaaspurki ja vala peale viin, et kõik oleks kaetud.

3. Sule purk tihedalt ja lase tõmmata 2–6 nädalat, hoides pimedas ja jahedas kohas. Raputa aeg-ajalt.

4. Kurna läbi marli ja vala tumedasse klaaspudelisse.

Kasutamine (rahvameditsiini järgi):

• 10–20 tilka 2x päevas, hommikul ja lõuna paiku (õhtul mitte, võib ergutada).

• Ennetavalt väsimuse ja stressi vastu.

• Tõstvat ka südametööd ja vastupanu haigustele.

Seal, kus kuldjuur kord kasvas, lebasid veel mõned merekarbid, purunenud merisiilikojad ja lõputu kivide väli. Ning jälle — üks silmaga kivi. Aga seekord olid ta ümber väiksemad kivid, mis paistsid kui vaiksed pisarad.

Vanades rannakülades räägiti, et meri jätab sõnumeid vetikatesse ja kividesse, ning et kivid võivad nutta või rääkida, kui ainult piisavalt vaikselt kuulata.

Ja siin, selle kivi juures, ei jäägi muud üle kui mõtiskleda — miks ta nutab.

Võib-olla seepärast, et päikesetõusul näeb ta esimest laeva... ja viimast hülgepoega, kes siit kadus. Võib-olla viimast kuldjuurt.

Ta näeb, kuidas rannaniidud kahanevad, maastikud vaikselt hajuvad, ökosüsteemid hääbuvad ja inimese jalajälg muutub aina raskemaks. 

Ronisin mööda kivist randa ülemisele platoole, kus oli vana tuntud tundrale iseloomulik heinamaa. Siin oli mõnus maha istuda ja hakata muna sööma. Teine imeilus looduslill, mida ma siin aasal nägin on Rahvasuus tuntud kui neiuvaip. Tuntud kui  „jumalanna jäljed“ või „haldjate trepid“.See mägistel aladel kasvav lill on hämmastav —kuidas ta suudab just kivide ja tuulte keskel õitsema puhkeda.

Sõin kaks muna ja kõht sai kohe päris täis. Siis mõtlesin, et teen ühe iluuinaku. Päike paistis ja aega oli ning sammal kus lebasin oli mõnusalt pehme. Suigatasin unne kui hakkas kohutav plärin. Mööda sõitis kiirpaat, mis lõi laine laksudes vastu rannakive. Selge isegi kui väga tahad on vaikus vaid üürike, inimene igal pool . Tõmbasin kotist võetud jope pea alt ära ja pakkisin kõik asjad kotti. Polnud päris kindel selles tegevuses aga munakoored otsustasin randa jätta ehk söövad linnud ära. 

Aasalt lahkudes muutus rannik raskesti ligipääsetavaks. Iga lahesopp lõikas maastikku sügavate kääridega. Otsustasin pisut sisemaale hoida.

Mõnes kohas oli aas täis tassitud sodi — plastikut, plekki, prusse... Ja nende vahel võimas ja kõrge rohi, kohati ulatudes peaaegu õlgadeni.  Püüdsin kõrge rohu ja seda peitva sodi vahel kuidagi ellu jääda. Tundus, et siin oli kunagi olnud põld. 

Kergemat rada otsides sattusin äkitselt liiga lähedale kellegi koduhoovile. Kohe tekkis sees paha tunne — ei, ma ei taha kellegi kodutunnet riivata. Pigem valin keerulisema maastiku, kui et peaksin sammuma üle kellegi vaikuse.

Aga kus on tee? Kas keegi teine tõesti ei soovi ümber saare käia? See mõte — olgu ta trots või usk — tundus maastikule mõjuvat, ja varsti märkasingi looklevat jalgrada. Ainult et see oli... kinni kasvanud.

Püüdsin rada mööda edasi minna ja jõudsin väikese metsatukani. Mõtlesin, et ehk astun metsa. Üldiselt on sellised kohad loodushuvilistele nagu kindel kaart turismibrošüüris. Aga ma eksisin.

Metsatuka sees oli taas — kellegi koduhoov.  

Perse.  

Pöörasin ringi ja läksin tagasi. Komistasin ääre pealt... lõksu otsa. Metallpuur. Keskmise suurusega loomade püüdmiseks?

Lõpuks jõudsin tagasi rannakividele. Kuid ka sealne tee viis otse — taas — ühe eramaja hoovi. Keset rannajoont. Isegi kui seadus lubaks rannajoonel liikuda, mina ei lähe kellegi hoovi.

Üritasin vasakult mööda minna, mööda metsatuka äärt — aga seegi kuulus kellegi eraomandisse.

Polnudki palju edasi, kui teele keeras auto ja jäi seisma. Läksin teele. Vana naine aknast päris midagi norra keeles. Ütlesin, et ehk saame inglise keeles suhelda — ma ei ole veel teie keelt ära õppinud.

Poiss kõrvalistmelt tõlkis. Ütlesin rahulikult, et tulin mööda rannajoont, olen matkaja, ei taha kellelegi tüli teha. Nad vaatasid mind, nagu sõgedat, justkui poleks kuulnudki, et keegi nende saarel matkamas käib. Ja siis nad panid mootori tööle ja sõitsid minema.

🕊️🕊️🕊️

Hakkasin edasi liikuma mööda teed, kuid üsna varsti mõistsin, et see viib mind ringiga tagasi selle sama majani, mille keegi oli ehitanud otse randa. Pöörasin otsa ümber ja jäin mõttesse — äkki peaksin proovima minna üle mäeaheliku? Vaatasin mägede kaarti ja nägin, et teisel pool seda ahelikku langes maapind püstloodis alla. Seega polnud mõtet otsida ületusteed, küll aga võisin laskuda mööda jalamit.

Ja siis hakkas väga eriskummalise linnu hääl. Hääl oli pisut minoorselt kurvameelne. Tegemist oli Paju linnuga. Sain muidugi aru, et lind püüdis mulle selgeks teha, et see on tema territoorium – ära tule segama. Laul algas kõrgemal toonil ja laskudes seejärel järk-järgult madalamale, moodustades kahaneva meloodilise kaare. See laul ei kordunud täpselt samal viisil, vaid kõlas nagu loomulikult arenev, pehme ja rahulik muusikaline rida.

Folkloorne tõlgendus (Soome ja Karjala piirkonnast):

• Pajulinnu laul olevat kunagi olnud inimkeelne, kuid inimesed ei osanud seda kuulata. Jumal andnud talle uue, pehmema keele, mis räägib ainult südamele.

• Vanemad inimesed ütlesid: „Kui sa kuuled pajulindu laulmas ja sul läheb süda veidi kurvaks, siis see tähendab, et sa oled veel elus.“

Selge, ikka mööda teed siis. Tee viis mind lõpuks ametliku matkarajani, mis osaliselt kulges kõrgepingeliini all. Lohutust pakkus teeäärne lahesopp — aga seegi oli mõõna tõttu paljaks jäänud, merepõhi hingas hetkeks vabalt, justkui võtnuks endale pausi.

Skandinaavia rahvajuttudes on tõus ja mõõn alati olnud enamat kui pelgalt vee liikumine — neid peeti ajavooluks, mille rütmis hingavad nii inimesed kui maastikud. Kui meri tõusis, liikus aeg edasi. Kui ta taandus, jäi maailm hetkeks seisma. Mõõn tähendas vaikset peatust — vahehetke, mil ka saatus võis vahetuda.

Tee pidi viima koopasse, mille sügavuses peitus Teise maailmasõja aegne mälestus: aeg, mil Norra oli Saksa okupatsiooni all, ja britid koos kohalike vastupanuvõitlejatega lõid siia salajase raadioside- ja luurepunkti, mille kaudu edastati infot liitlastele.

Teeviida juures oli taas kivi — seekord pihlaka asemel kasvas seal noor kask. Ma istusin selle alla, puhates jalgu. Sõin taas muna ja ühe apelsini. Proovisin natuke nähtut läbi lasta aga peale palatava päikese ei meenunud midagi. 24 kraadi oli siin haruldus. Esmaspäev on taas päeval vaid 12 kraadi. 

Kõrgepingeliinide alt laskusin taas ookeani äärde. Ees laius sinine laguun. Mõtlesin hetkeks, et lähen ujuma, ja hakkasin vaikselt mööda järsku kaljut laskuma, otsides teed alla — aga ilmselt liiga varakult. Äkitselt kostis paadi mürin ja vette sööstsid karjuvad täiskasvanud ja lapsed. Tõmbusin vaikselt tagasi ja ronisin sama kivist serva pidi üles. Ilmselt polnud ma ainus, kes selles lahesopis privaatsust otsis.

Läbides mäeahelikku, jõudsin järgmise laguunini. Siin ei olnud ühtegi hingelist. Koorisin end ihualasti ja hüppasin kargesse ookeanivette. Ent vesi oli üllatavalt soe. Kaljunukkide vahel ei vahetu vesi nii kiiresti, ja päike oli jõudnud pinna kihid soojaks kütta. Ujusin mõnuga ühest servast teise.

Kui ma välja tulin, tuletasid kivinukid end meelde —kui  teravad, hambulised nad on, otsekui kivist noad. Astusin alguses kartlikult, iga samm krambis. Siis kuulasin midagi enda sees, mis sosistas: „Päike soojendab, sul pole kiiret ... astu rahulikult. Tasa ja targu kivi kivi haaval.“ Ja kivid polnudki enam teravad.

Sedasi igat sammu kutsudes rahule jõudsin tagasi kiviplatoole, kus olid mu riided. Viskasin end päikese käes kuumaks kütnud kivile — ja lubasin tal mind kuivatada. Päike paitas . See oli üks neist hetkest, mil ei olnud vaja midagi muuta.

Lesisin seal kümme, võib-olla viisteist minutit, kui midagi minus sosistas taas: vaikus ei ole igavene.

Niipea kui olin aluspüksid jalga saanud, sisenes fjordi uus paat — taas karjuvad vanemad, lapsed, laine. Sain riided selga, koti kokku ja asusin taas teele.

Sel päeval jõudsin veel kolm korda ujuma. Ja järgmistes lahesoppides — seal valitses jälle vaikus. Vesi kandis mind, kivid kuumutasid, ja maailm ei nõudnud midagi vastu.

Jõudes koopasse, täitsin koopa lähedalt allikast oma veevarusid.

 Päike oli mulle veidi liiga teinud ja tundsin end kergelt uimasena. Kastsin näo allikavette ja lugesin koopasuu ees olevat mälestusmärki ühest vastupanuliikumise sidepunktist.

Edasi tee enam ei kandnud. Olin jõudnud siledate seintega looduslikku amfiteatrisse. Midagi kurblikku oli selles metsas. Kuigi oleksin tõsise pingutuse korral ehk mõnest kaljunikist üles saanud, tundus, et see mägi ei kutsu mind. Tulin kurva metsa vahelt välja.

Tee muutus kohati sopaseks ja palavus hiilis uuesti ligi. Kaljunukkideni tagasi jõudes tundsin, et miski kutsub mind taas üles vaatama. Nüüd paistis tee mäkke veidi lihtsam. See oli Onøya kõrgeim punkt. Ma ei tahtnud sinna minna — aga samas nagu tahtsin ka.

Teed enam polnud. Tõusin kõrgemale, lootes, et ehk annab kõhutunne märku, kuhu suunduda.

Astusin veel sammukese üles. Tuul muutus tugevamaks, kivide kuju karmimaks — ja just siis nägin: põõsaste vahelt lookles vaevumärgatav rada, peenike jalgtee, mis kadus silma alt, kui sa seda otseselt ei otsinud. Nagu oleks ta mõeldud vaid neile, kes usuvad, et tee võib ennast peita.

Saamide muistendites räägitakse “Vardøvaatlejast” — ühest noorest rändurist, kes ei leidnud oma koduteed läbi jää ja metsa. Ta ronis viimases lootuses mäetippu. Seal, kus maailm paistis vaikne ja väike, nägi ta kolme suitsujoont kaugustes — üht tema külast, üht unustatud külast ja üht, mida polnud veel olemas. Ta teadis, millist järgida.
Vanad samilased ütlesid: “Mäetipus ei vaata sa ainult ümberringi. Seal vaatad sa ka enda sisse.”

Mööda vaikset jalgrata , mis osi osaliselt kinni kasvanud oli laotud kivi aeg, see oli ilmselt vana aegne lammaste piiramiseks mõeldud aidik. Kiviaed juhatas mind kivideni . Siin oli taas üks neist skandinaavia kiviväljadest.  

Pildil on näha kiviväli, mis näib olevat muinasaegne
kiviklibuväli või kivirahe ehk kivikülv.

🌊🌊🌊

Enne vee äärde jõudmist märkasin rannikuäärset märgala — vaikset, madalat veesilma, mille servadest ulatusid välja kummalised, ovaalselt ümmargused lehed. Esmapilgul meenutasid nad vesikuppu, ent lähedus fjordile pani mind kahtlema. Võib-olla oli see väike veekogu kunagi osa merest, ent ajapikku eraldunud ja vaikselt soostunud — muutudes riimveeliseks, justkui unustades, kas ta on meri või maa.

Ja kuigi lehed meenutasid mulle vesikuppu, oli midagi teisiti. Eestis olen ma neid taimi alati näinud vette uppununa, mitte kuivadel kallastel tõusmas. Need lehed — veidi suuremad, ümaramad, justkui otsides midagi taeva ja vee vahelt.

Kui keegi teab, mis taim see on, võiks ta mind valgustada.
Aga lõpuks — ehk polnudki oluline nimi, vaid tunne.

Sest see paik, oma rohekaspruunide varjundite, kergelt peegelduva vee ja ajatusse tardunud vaikusega, moodustas maastiku, mis lihtsalt… meeldis. 

Legend räägib, et on olemas selline veevaim, kes valvab selliseid madalike. Ta valib endale vee ja ranna vahelt rohelise kasvukoha, kuhu kunagi seavad oma elu kergelt sinna eksinud hinged.
Kui keegi tuleb ja tühja meele ning avatud südamega seisab vee ääres, võiks kuulda kauget sosinat – see on tema laul, mis kinnitab, et riba vee ja maismaa vahel on püha piir.
Kui aga inimene seab sammud mööda maismaad suisa veepiirist kaugemale, võib ta vastusena veepinnal näha kaht lehte, mis avanevad ja sulguvad – justkui tervituseks ja tervitamata jätmiseks. 

Kui oled mõtetes segaduses, astu kahe lehe vahele. Jäta pöörd märk kaldale – ja kui need su vastu avanevad, tähendab see: oled rajal. Kui sulguvad – oled eksinud.

🌿🌿🌿 

Edasine tee lookles läbi lammaste kujundatud aasa, naastes taas mäe suunas. Seekord viis rada otse üles — selle sama mäeaheliku teise harjani, justkui vaikse kaksikvennani. Lambad määgisid ja lonkisid kellade kõlinal mu eest kõrvale, kui lähenesin. Püüdsin nende rahu häirida nii vähe kui võimalik.

Varsti jõudsin jälle sinna kõverasse metsa, kus puud sirutusid vaikuses ja päike piilus aeg-ajalt läbi okste, maalides maapinnale valguse ja varju mustreid. Tõus polnud pikk, aga siiski tundsin, et nüüd hakkab piisama. Päike oli mõtted soojaks hautanud, ja keha igatses pehmet paika, kus end pikali visata.

Praamini oli jäänud vaid poolteist tundi. Aeg sundis mind oma teekonda läbi mõtlema — kuidas naasta koju, kui samas veel viivuks paigale jääda.

Kuigi ranna ääres olin näinud inimesi, kes paatidest vette sumasid, siis mäel… siin ei kohanud ma ainsatki hingelist. Ainult vaikus ja tuule sahin. Ja kui lõpuks tippu jõudsin, tervitas mind lihtne sõnum.

„Jeg løfter mine øyne opp til fjellene – hvor skal min hjelp komme fra? Min hjelp kommer fra Herren, himmelens og jordens skaper.“

– Psalm 121:1–2

Tõlkes:

„Ma tõstan oma silmad mägede poole – kust tuleb mulle abi? Minu abi tuleb Issandalt, taeva ja maa loojalt.“

Mäelt alla laskudes sattusin otsekui lõksu — ees ootas lambaaedikute rägastik, millest väljapääsu ei paistnud. Sammusin läbi konarliku ja väsitava maastiku, hoides lootust, et ehk leian kuskilt tee välja. Kilomeetreid kulus, võib-olla rohkem, kui arugi sain. Kas olin kõrvale kaldunud? Ma ei tea.

Jalad hakkasid streikima, aga ma liikusin edasi. Saapad vajusid aeg-ajalt põlvini mudasse, ja tallad hakkasid küljest lahti kooruma — justkui ka nemad oleksid väsinud. Jällegi, nagu oleks retke lõppu peidetud viimane katsumus: kas jõuan praamile või jään siia kivide ja karjamaa vahele hulkuma?

Kui jõudsin lõpuks ühe majani, kees minus hetkeks viha — lammaste omanik oli kogu oma elamise ümber tõmmanud aia, justkui ütleks: "siit ei lähe keegi." Ühtegi väravat ei paistnud, ainult üks madalam aiaosa maja seina ääres, kus karjus puudus. Ronisin sealt vaikselt üle, kriimustades end okastraadis, vilistades endamisi vastu lambaõigusele.

Sealt edasi algas lõpuks asfalteeritud tee, mis viis mind sadamahooneni. Vaikses väsimuses ja veidi määrdunud, kuid siiski õigel ajal — praamini oli jäänud veel kümme minutit.