Kell 4 pannakse pood kinni
Lovund. Saar — mõned sajad kilomeetrid allpool polaarjoont. Siia, rannikule, ehitatakse kalatehast.
Meri täidetakse kividega, vesi surutakse tagasi. Asemele kerkib hiiglaslik betoonist monstrum.
Räägitakse, et ettevõte, kes seda rajab, taastab ka kalavarusid,püüab päästa kriitiliselt ohustatud liike.
See mõte lohutab mind veidi. Progress — vahel tundub ta olevat paratamatu.
Ja samal ajal mõtlen: Kui palju mereelustikku kaotab kodu,vaiksed, tillukesed kooslused,liiga väikesed, et keegi neist hooliks?
Progressi rattad veerevad väsimatult edasi.Majandus peab kasvama.Töökoht maksab palka,
ja palk aitab meil siin ellu jääda.
Aga kas tõesti ei olnud teist viisi? Millal sai progressist koletis, mis meid aheldas oma rataste taha,
viies meid sellisele süsteemi teele. Miks me seda vaikides lubasime?
Suure pohmakaga sai ära käidud Lovundi mäe otsas. Eelmisel õhtul oli meil pralle saare ainsas pubis — koht,kus kogukond tuleb kokku, et tunda end natuke vähem üksi.
Mägi, mida norra keeles kutsutakse Lovundfjelletiks, kannab minu jaoks tugevat naisenergiat. Ma ei tea täpselt, miks, aga ma tunnen seda — justkui oleks mägi emalik, hoidja, vaikne vaatleja, kes on siin olnud kaua enne meid ja jääb ka kauaks pärast meid.
Siin elavad iidsed linnud – lunnid. See on justkui nende kuningriik. Lunn on omamoodi lind – veidi kohmakas, aga vapustavalt täpne oma ajastuses. Ta saabub saarele igal aastal samal aprillikuu päeval, justkui käiks ta kellaga kaasas. Nii kindel, et saarel tehakse sel puhul pidu ja oodatakse tema tulekut.
Üks vana legend räägib Lunnikäiksist – maagilisest lunnihingest, kes jäi kord talveks ujuva jää sisse magama. Kui kevad tuli, ärkas ta taas, tõusis õhku ja kuulutas üle saare: „Aeg on ärgata.“ Öeldakse, et just tema tiibade löökidest sünnib tuul, mis äratab Lovundfjelleti ellu, paneb mäe õitsema ja kuulutab uue alguse algust.
Ja see ei olevat vaid looduslik uuenemine – see on ka sisemine. Nagu oleks igal kevadel võimalus uuesti alustada. Tänu ühele väikesele, aga väekale linnule.
Mäe otsa jõudmine oli rännak, mis pani proovile. Enam kui 60% tõusust oli järsk kallak, otse üles viiv tee. Olime seltskonnaga, aga nende tempo oli pidevalt kiirem kui minu oma. Sain üsna varakult aru, et selline mägironimine minu jaoks enam ei sobi. Ma vajan aega. Aega kohaloluks, süvenemiseks, hingetõmbeks. Et saaksin end mäega ühendada, lasta tal end kanda ja vastu kõnetada.
Üks koht, kus mäenõlv hetkeks tasasemaks muutus, andis mulle selle võimaluse. Sain peatuda ja mõtiskleda. See hetk tundus justkui kahe taeva vahel — maa ja taevas ühel teljel, ja meri, mis peegeldas neid mõlemaid. Vesi, maa ja õhk — kõik olid seal omavahel sünergias. Oli tunne, et mägi räägib minuga — aga ainult siis, kui ma tõesti kuulan.
Seega ma kordasin oma retke. Seekord otsustasin, et ei roni mäkke otse, vaid teen kogu saarele ringi peale, ümber Lovundfjelleti. Võtsin endale aega — alustasin juba kell kümme hommikul, lootes, et jõuan neljaks tagasi.
Tee kulges mööda väikeste hoovidega majadest, mille vahel seisid vaikselt puukirik, külapood ja kalurite paadikuurid, mis palistasid rannikut.. Kajakad kisendasid kõrgelt — justkui tähistades minu algust või hoiatades millegi eest, mida veel ei tea.
Varsti jäin selja taha tsivilisatsioonist. Siin, mäe jalamil, oli maapind täis suuri kivirahne — justkui oleks mõni vihane troll need kunagi ammu mäetipust alla visanud. Ma istusin ja vaatasin.
Nagu esimesel korralgi, märkan taas, kui rikkalik on selle mäe alumine astmestik. Kõik need taimed — tuttavad, kuid mitme nime olin juba unustanud. Uskumatu, et olen käinud paljude mägede tippudes, ent ma ei tunne neid. Mitte tõeliselt. Sain aru, et pean kasvatama oma teadlikkust. Pean teadma, kes on need vaiksed kaaslased igal mu teekonnal.
Siin, sellel väikesel maalapil, nägin ma harilikku tulikat, kivile klammerduvat kuusevormi, karusammalt, kukeharja lehti, pihlaka noort võsu, punast nurmikut, pruuni lauku, soo-iirist ja veel mitmeid teisi. See kõik vaid paari ruutmeetri suurusel alal.
 |
Kui nii väikesel maalapil kasvab niivõrd palju liike, siis peab see paik olema ka energeetiliselt eriline. Ma istusin ja jäin kuulama. Ja siis, hetkeks, tundus, et haldjad liiguvad aasal. Mitte nähtavalt, vaid tajutavalt.
Nüüd, hiljem, kui olin tagasi ja vaatasin üles tähendatud märkmeid, uurisin neid taimi lähemalt. Igaüks neist rääkis oma lugu. Ja sain teada mitmeid huvitavaid fakte — aga ka legende, mis justkui ootasid, et keegi neid taas meenutaks.
Näiteks rääkis vanarahvas, et tulikas toob suvevalguse aasale. Ta pole lihtsalt erekollane lill — ta on kuulutaja. Teda kasutati ka tervenduses: liigesevalude ja reuma puhul tehti tulikast kompresse. Neid pandi valutavale kohale ja öeldi: „Tuli peab välja minema sealt, kus valu sees elab.“ Lisaks seoti tulika kimpe vanasti ukse lävele, et hoida kurjad jõud kodust eemal. Tuli, valgus ja kaitse — ühes lihtsas taimes.
Ja siis see roomav kuusevorm, mille juured suruvad end läbi kivipragude, justkui tahaks ta midagi meile öelda: „Siin ma olen. Siin ma püsiksin.“ Ma vaatasin teda kaua ja mõtlesin, kuidas ta on kohanenud — palja kivi peal, ilma pinnata. Ta sirutub end tasapisi, visalt, kuid vankumatult.
Millegipärast meenus mulle sel hetkel Yggdrasill, põhjamaade mütoloogiline ilmapuu, mille oksad ja juured ulatuvad läbi kogu maailma — taeva, maa ja allilma. Justkui oleks ta üks paljudest ankrutest, mis hoiavad maailma alles.
Rahvameditsiinis teati, et karusambla vilju – tema tagasihoidlikke marju – kasutati kõhulahtisuse leevendamiseks ja uriinierituse soodustamiseks. Karjala ja Lapimaa vanades peredes keedeti tema noori võrseid, millest tehti puhastavat ja rahustavat teed – jooki, mis kandis endas põhjamaiste metsade hääletut väge.
Sámi rahvaste seas on usutud, et karusambla kasvukohtades liiguvad haldjad ja esivanemate vaimud. Sellele taimele peale astudes tuli paluda andeks, et mitte häirida “vaikset maa rahvast”. Samuti kasvab karusammal Eestis sageli pühapaikades. Targad naised ütlesid: "Kui su hing on rahutu, istu karusambla peale. Mitte midagi ei juhtu – ja just sellest mittemillegist võid kuulda vastust." Tegemist on äärmiselt väeka taimega.
Ka jõhvikas ei puudunud sellelt väikesele ruutmeetrile koondunud elurikast lapilt, kus ma istusin. Mõnes paigas kutsutakse teda varikmarjaks — marjaks, mis kasvab kivisel või nõiduslikul pinnal ja kuulub hingedele ning haldjatele. Selliseid marju ei tohtinud kunagi ahnelt korjata. Öeldi: „Võta vähe ja jäta tänu.“
Sámi rahva uskumustes oli jõhvikas kaitsemari — ta hoidis eemal pimedusevaimud ja aitas eksiteedelt leida õige raja, eriti polaarööde ajal. Varikmarjale omistati võime säilitada soojust ja elujõudu: tema marju hoiti külmununa ulukinades või puukoorest anumates ning neid pakuti vaimudelt saadud kingitusena.
Mõnes Norra ranniku folklooris räägitakse, et jõhvikas on lausa “mäevaimude toit” – ja just sellistel kivistel, vaiksetel nõlvadel nagu see, kus mina tol hetkel viibisin.
Lapsena tundsin teda kui sinikat – tumelilla mari, mis tundus salapärane ja veidi karge. Põhjamaade samaanid kasutasid sinika kasvualasid rituaalideks, sest usuti, et seal on vaimsete maailmade piirid kõige õhemad. Neid marju tarvitasid nõiad ja metsanaised, et saada kontakti esivanemate hingedega, hoida hinge selgena ja keha rahulikuna. Sinikaid on kutsutud ka tarkade naiste marjadeks, sest sinine oli vaikuse, sügavuse ja sisemise teadlikkuse värv.
Keset seda kõike, kivide ja sammalde vahel, ajab võrseid noor pihlakas. Vanasti tehti pihlakast kaikaid, vankritalasid ja käimiskeppe. Kuid peale praktilise väärtuse peeti pihlakat kaitsepuuks – ta seisis taluõuede ääres ja hoidis eemal kurja ning nõiduse.
Põhjamaade mütoloogias päästis pihlakas kord isegi jumal Thori, kui ta oli uppumas märatsevates vetevoogudes. Pihlakas sirutas talle oma oksa ning Thor sai end kaldale tõmmata. Seepärast on teda nimetatud ka haldjate sillaks, puuks, mis ühendab maailmu.
Sámi kultuuris oli pihlakas hinnatud ravipuu. Tema koort ja noori oksi keedeti leotisteks palaviku, kurguvalu ja seedehäirete vastu. Valmis mõrkjas jook, mida tarvitati vähestes kogustes sisemise puhastajana. Tema marjad olid looduslik C-vitamiini allikas, aidates ennetada skorbuuti pikkadel talvedel — neid söödi värskelt või kuivatatuna, nii nagu oskaja teadis.
Siin olid veel mitmed kõrrelised nagu haruhein laukad ja nurmikad . Legend räägib kõrrelistest, et väga peene kõrre painutus näitab. kus haldjad ööbisid. Need on ka sageli üleminekualade taimed, nad kasvavad soo piiril ja maa ja vee vahel.
Siis märkasin, tähelepanelikul silmitsemisel, üht iirise moodi taime. Ma polnud päris kindel – ta justkui ei kuulunud sellesse kasvukohta. Kuid hiljem, saart edasi uurides, nägin teda mitmes kohas õitsemas. Seega on see täitsa võimalik. Paljudes kultuurides on iiriseid peetud sõnumitoojateks ja tee näitajateks – taim, mis ilmub siis, kui hing vajab juhatust. Tema juuri on vanarahva tarkuses kasutatud siseparasiitide ja põletike vastu – otsekui ta puhastaks seestpoolt, et valgus saaks jälle voolata.
Nõmm-liivatee. Seda taime ma polnud varem kohanud – vähemalt mitte teadlikult. Ent siin, kivisel nõlval, kasvas üksik põõsas, justkui oleks ta ennast siia vargsi poetanud. Rahvapärimus kutsub teda nõiataimeks. Põhja-Euroopa traditsioonis, eriti saksi ja norra rahvausundis, seostatakse teda kaitse ja puhastusega – liivateed põletati, et peletada kurje vaime ja valmistada ruume ette rituaalideks. Laste voodite alla pandi kuivatatud liivateed, et hoida eemal halvad unenäod ja hingevarjud.
Mõnes Skandinaavia loos on ta armastuse ja ustavuse sümbol – pööripäeval seoti teda noorte tüdrukute vöödele, et kutsuda ligi õige kaaslane. Ja keskajal, kui sõdalane valmistus teele minema, pandi liivateed söögi sisse – sest usuti, et ta annab vaprust ja kaitseb hirmu vastu. Nagu väike nähtamatu kilp, mis kasvas kivide vahel ja ootas, et keegi teda märkaks.
Mustikas on loodusrahvaste muistendites väga sarnane kukemarjale ja sinikale. Nii näiteks saamid uskusid, et mustikad kannavad hinge sees vaikust, mis on vajalik inimese südamele. Ühtlasi peeti teda samamoodi kingituseks metsataimedelt nagu sinikatki. Üks väga tähendusrikas legend meeldis mulle eriti : Mustikapõõsas on haldjate kübar, kui selle katki rebid, siis nad ei juhata sind enam metsast välja. Eriti neile, kes tänapäeval kombainiga mustikaid korjavad ja lõhuvad neid.
Vanarahvas teadis, et mustikad aitavad silmanägemise parandamisele kaasa. Teda anti inimestele, kellel “silmad väsivad” – eriti vanemas eas. Teise maailmasõja ajal söödi mustikaid pilootide seas, sest usuti, et need parandavad öönägemist – teaduslikult on see seotud mustika antotsüaanidega, mis toetavad silma kapillaaride tervist. Kuivatatud mustikaid kasutati kõhulahtisuse peatamiseks, eriti laste puhul. Mustikatee või leotised aitasid seedimist korrastada, puhastasid magu ja rahustasid soolestikku. Kuivatatud mustikalehti pruugiti diabeedi puhul — usuti, et need aitavad langetada veresuhkrut.Leheteesid tarvitati põiepõletiku ja kuseerituse häirete puhul, samuti vere puhastamiseks. Usuti, et mustikad tugevdavad verd ja puhastavad veresooni. Mõnel pool öeldi isegi: „Kes mustikaid sööb, see nooreneb seestpoolt.“Mustikad ja lehed sisaldavad tanniine, millel on põletikuvastane ja bakterite kasvu pärssiv toime. Neid kasutati suu- ja kurguhaiguste, igemepõletike ja haavade raviks (näiteks mustikaleotisega kuristamine).
Neid taimi jagus veelgi selles maagilises istumiskohas. Tunnen selle koha energiat endas siiani — justkui vanajumala enda vaikne paitus oleks jäänud kivile alles ja kandunud läbi samblakatte. Mõnes paigas lihtsalt tunned, kuidas hing on tagasi kodus — justkui oleks aeg peatunud, et saaksid kuulata. See koht ei olnud lihtsalt ilus. See õpetas kuulama. Iga taim kandis oma lugu, igale loole tuli paus mäelt. Sealt kaasa võetud vaikus aitab siiani ennast tasakaalustada ja märgata, mis on päriselt oluline. Sest kui loodus toetab, siis isegi suunda ei pea teadma — tee tuleb ise.
Läbi õrna kuusiku jõudsin Lovundi surnuaeda.
Vaikne, rahulik paik — koht, kuhu on ilmselt maetud inimesi põlvkondade kaupa. Mõnes mõttes on surnuaed kannab edasi esivanemate vaimu ja kohalolu.
Siia on maetud saare inimesed — eeskätt need, kelle elu oli tihedalt seotud merega. Kohalikud kalurid, kes võitlesid lainetega, vahel elu eest… ja vahel tõid koju rikkust, millest elas terve kogukond.
Keerasin surnuaia tagant mäeahelike vahelt läbi — tee viis mind randa.
Rannas lõin mõned kivid omavahel kokku.
Imestasin, kui erinevalt nad kõlasid. Isegi sarnased kivid — kuju, suurus, värv — andsid välja täiesti eri hääli. Me ei ole ainult kivid — me kanname aega ja heli."
Meenus mulle üks video laulvatest kividest. Need siin laulsid samuti — vaikselt ja omal moel.
Paljud olid triibulised ja viirulised, mõned isegi läbipaistvad. Märkasin, et suurem osa neist sisaldas rohkesti kvartsi.
Mõni kivi sätendas nõnda, nagu peegeldaks kuuvalgust — otsekui oleks neil endil oma valgus sees.
Mõnes kivimis olid lausa suured, selgelt nähtavad kvartsi kihid. Need tõmbasid pilku ja tekitasid tunde, et nad kannavad midagi enamat.
Palusin vaikselt looduse vaimudelt luba, et mõned neist kaasa võtta. Mitte lihtsalt kivide pärast, vaid selle vaikuse ja kohalolu mälestuseks, mis siin minuni jõudis.
Edasi viis tee kivide vahelt läbi kõvera kaasiku.Siinsed puud olid madalad — nõnda madalad, et nende võrad vaevu katsid mu pead. Nad ei saanud kivisel pinnal kasvada sirgelt, justkui oleks neil olnud omaenda reeglid, mille järgi elada. Nad ei allunud tavapärasele kasvule — ei tahtnud ega saanud.
Seistes nende puude keskel mõtlesin, kui kergesti me inimestena kipume teisi hukka mõistma, kui nad meist veidigi erinevad. Sageli lahterdame — välimuse, nahavärvuse või mõne muu tunnuse järgi. Nii nagu need kased — kõverad ja kummalised .
Tundsin end selles kaasikus süüdi.
Lubasin vaikides nendele kõveratele puudele: ma püüan edaspidi huviga vaadata just nende kõveruste poole. Äkki peitub seal midagi, mida me ei julge tunnistada — eluks vajalikke sõnumeid, mida sirgeks kasvanud meel ei märka.
Võib-olla tõukavad need kõverused meid eemale just seetõttu, et midagi sarnast elab meis endiski — sügaval, vaikides, ootamas äratundmist.
Kaasikust väljudes jõudsin taas suurte kivirahnude vahele.
Seal, kivide vahel, seisis vana pihlakas ja tema kõrval suur kivi. Kivi kutsus mind istuma ja pihlakas justkui sosistas: „Pane selg vastu mind, ma räägin sulle ühe loo.“
Nägin kaljurahne nagu suuri määratud ekraane, millelt elu hakkas end ilmutama. Liblikad lendasid ja sirutasid oma tiibu. Kõrges rohus oli lindude pesa. Ja siis — suur lind, pika nokaga, keda ma polnud eluski näinud, lendas üle aasa ja tegi eriskummalist häält.
Istumise all oli sammal pehme nagu padi. Tekkis tunne, et siin võiks ühe hea uinaku teha. Meenus Laie-Helje Liiva ja Aale Alliku luuletus, milles oli juttu eriskummalisest lapitekist. Lapitekk meenutab mulle vanaema — seda, keda mul kunagi olnud pole. Ja ometi tundus, nagu keegi oleks selle minu tagumiku alla laotanud.
Tuul paisus ja tõi kaugusest mere lõhna. Sääsed pirisesid. Kõrrelised paindusid tuules, justkui pisut kaebeldes. Pihlaka oksad heitsid varje, milles võis näha igasuguseid kujundeid ja muinasjutte.
Nii hea oli siin olla. Ja siis, justkui korrale kutsudes, ütles puu:
„Kõik on mööduv — mina, sina ja vanaema lapitekk. Astu edasi, armas sõber.“
Sageli hoiame kinni elu raskematest lõikudest, kuigi need meid enam ei kanna. Aga võib-olla pole need niisama koormad — vaid killud mustrist, mis kunagi saab tervikuks. Vanaema lapiteki mustriks.
Meie ülesanne on see muster kududa nii, et ta ei painutaks meid, vaid kannaks meid edasi.
Edasi viis tee taas avarale aasale. Rada lookles rohus nagu unustatud mõte ja aas haljendas suvelillede säras — justkui maa ise oleks rõõmustanud päikese üle.
Biotoobid vaheldusid, nagu elu enda kihid.
Seekord oli rand justkui kivijumalate kohtumis paik . Siin võis näha jumalate silmi ja kividesse uuristatud kujundeid. Siin oli uuristatud salapärased silmad ja laukad, mida vesi oli 100 aastate jooksul teinud, luues tähendusi sellesse hetke, kus keegi parajalt sinna sattudes oli. Siin oli sügavaid kuristikke ja siledaid paljandeid. See koht oli justkui loodus alatarite kohtumispaik. Igaüks otsustab millise jumala ta valib.
Skandinaavia folklooris kutsutakse neid vahel hulderbrønn või vettenes kaussideks – metsavaimude või veehaldjate joogikohtadeks. Arvati, et neisse kogunenud vihmavesi omab ravivaid omadusi ja neis peegeldub teispoolsus. Mõnes kohas on usutud, et kui vaadata sinna sisse ja näha oma peegeldust, siis on hing veel „selge“ – kui mitte, on aeg endaga tööd teha.
Sedasi, kivilt kivile hüpates, muutus maastik taas leebeks — ja ma sattusin justkui ruunide kuningriiki. Merevesi oli kujundanud mitu tonni kive peaaegu külg külje kõrval — kõik ümarad, siledad, otsekui hoolikalt voolitud. Need olid nii siledad katsudes, et võisid neid vastu põske asetada ja tunnetada kivide vaikset siledust. See paik meenutas mulle üht neist Skandinaavia iidsetest kiviväljadest. See tundus olevat maapealne ruuniraamat — selline, mida suudavad lugeda vaid need, kes oskavad kuulata vaikust. Mina lihtsalt kuulasin. Kuulasin ja mõtisklesin. Kuid ka mulle jäi kivide keel lõpuni mõistmatuks.
Jättide viskekivid või pisarad
Skandinaavia mütoloogias räägitakse, et kui jumalad ja jättid (hiiglased) omavahel võitlesid, viskasid nad tohutuid kivisid teineteise pihta. Mõned kivid ei jõudnud kunagi kohale — nad veeresid mööda maailma ja rullusid pehmeks. Teine versioon ütleb, et need on hiidude pisarad, mis kivistusid, kui nad pidid oma kodudest taanduma.
Ruunikivid
Mõned rahvapärimused usuvad, et enne kui ruunid kividesse raiuti, elasid ruunid juba kivide sees — nad ootasid ainult seda, kes suudab neid kuulata. Ümmargune kivi oli täiuslik ruunide hoidja, sest tema kuju tähendas tsüklilisust ja kordumist — nagu aeg, elu ja maailmaratas.
Kivid kui tarkuse seemned
Mõnes pärimuses usutakse, et teatud kivid on nagu vaiksed mälukandjad — neisse on talletatud esiisade teadmised, emade laulud ja lood, mida loodus kordas läbi sajandite. Kui inimene istub sellisel kivil ja suudab vaikida, võib kivi temaga kõneleda.
Mets muutus justkui muinasjutuks. Lopsakad sõnajalad katsid aeg-ajalt rada, mis kutsusid vaikusesse. Puude juured ja kivid moodustasid looduslikke astmeid – justkui keegi oleks need paigutanud sinna
Mõnes kohas tuli pugeda läbi kaljurahnude vahelt, justkui läbides salaväravat teise maailma. Seejärel laotusid mu jalge ette käbid – ajalugu kivide ja puude keeles, ootamas, et keegi seda lahti mõtestaks.
See paik tundus kui haldjate riik, täis vihjeid ja sisekaemusi. Kõikjal olid vaiksed sosinad, mis rääkisid austusest, looduse pühalikkusest ja nähtamatust energiast, mis meid ümbritseb.
Olla kas või hetkeks osa sellest... see tekitas minus sügava, peaaegu jumaliku tänutunde.
Haldjamets ei lukustanud mind küll tundideks oma radadele, kuid mängis mulle paraja vingerpussi. Jõudsin taas randa, kus ees ootas mitu kilomeetrit hunnitut kivirägastikku. Iga kivi nõudis tähelepanelikku hindamist – jalg ei tohtinud vääratada ja teekonda tuli pidevalt planeerida, lugedes kivimustrit nagu kaarti. Mitte iga muster ei viinud edasi; vahel tuli tuldud tee tagasi käia, sest ees ootas kuristik.
Kivide vahel avanesid sügavad lõhed, mille kohal tuli julgelt hüpata. Mõnikord tuli ronida, hoides kivinukkidest kinni, et astangutest üle saada. Haldjamets oli samal ajal mu pudeli allikaveega ära näpanud – koti lukk oli kärisenud ja pudel välja kukkunud. Vaatasin telefoni – see viskas pildi taskusse, ja akupank oli koju jäänud. Ometi polnud minus ei pettumust ega frustratsiooni. Süda justkui küsis: „Kas nüüd oled valmis?“
Ma olin. Olin varemgi seda teekonda teinud. Tookord oli raske. Nüüd hüppasin kergusega kivilt kivile. Meenus, et kell neli pannakse pood kinni ja õhtuks oli plaan grillima minna. Kuid haldjamets näitas alles kell kaks. Tundus, justkui oleksin kivide vahel juba tunde viibinud.
Ja siis algas kahekõne iseendaga – selline, mida ma polnud endas varem märganud. Iga kivi, millele astusin, mõtestas mu rada kergemaks. Polnudki raske. Kuristikesse vaatasin rõõmuga, ja kivipragudest üle hüpates tundsin enesekindlust, mida ma polnud kunagi varem kogenud.
Nüüd sain aru, et selle teekonna viimane kolm kilomeetrit oli minu kolgata tee. Iga uus etapp sillutas teed järgmisele. Rannikul läbisin väikese lahesopi, lootes, et kohe paistab kalatehas, ent ees avanes veel üks rannajoon – veelgi raskem. Päike lõõmas lagipähe, iiveldus hiilis ligi, vett polnud kusagilt võtta. Aga ma olin selleks valmis. Just nii peabki.
Viimane lahesopp muutus kergemaks. Meenus – kell neli pannakse pood kinni. Ma hakkasin jooksma. Üles ja alla mööda mäge. Kõik tundus lihtne. Justkui käkitegu.
Pood paistis. Kell neli pannakse pood kinni. Hingeldades astusin sisse – rahvasumm oli sees. Olin hakkama saanud. See oli võrratu teekond ja sellisel teekonnal vaid oleksin.
.png)
Kommentaarid
Postita kommentaar