AEG
Hiljuti lugesin üht imelist lasteraamatut – Michael Ende „Momo“. See jutustab väikesest tüdrukust, kes toob inimestele tagasi nende varastatud aja. Ende looming on pälvinud mitmeid noorsookirjanduse auhindu ning tema teosed on olnud ülemaailmselt menukad, müüdud suurtes tiraažides ja edukalt ekraniseeritud. Mis teeb „Momo“ minu jaoks eriliseks? See on äratundmine – sarnasus Oliver Burkeman’i raamatu „4000 nädalat: surelikku ajakasutust“ mõtetega, kus käsitletakse aja tähendust ja selle piiranguid sarnases filosoofilises võtmes. Samuti meenub Paulo Coelho „Alkeemik“, kus keskne ei ole aeg kui mõõdetav suurus, vaid aeg, mis sünnib inimese seest ja liigub väljapoole. Aeg on mulle meelde jäänud ka kahest sügava mõjuga mängufilmist. „In Time“ kujutab maailma, kus aeg on muutunud valuutaks – rongipilet, leib või majalaen makstakse minutites ja tundides. Christopher Nolani „Interstellar“ avaldas mulle sügavat muljet oma aja suhtelisuse ja ajamoonutuste käsitlusega. Mis siis ajas nii erilis...