AEG

Hiljuti lugesin üht imelist lasteraamatut – Michael Ende „Momo“. See jutustab väikesest tüdrukust, kes toob inimestele tagasi nende varastatud aja. Ende looming on pälvinud mitmeid noorsookirjanduse auhindu ning tema teosed on olnud ülemaailmselt menukad, müüdud suurtes tiraažides ja edukalt ekraniseeritud.

Mis teeb „Momo“ minu jaoks eriliseks? See on äratundmine – sarnasus Oliver Burkeman’i raamatu „4000 nädalat: surelikku ajakasutust“ mõtetega, kus käsitletakse aja tähendust ja selle piiranguid sarnases filosoofilises võtmes. Samuti meenub Paulo Coelho „Alkeemik“, kus keskne ei ole aeg kui mõõdetav suurus, vaid aeg, mis sünnib inimese seest ja liigub väljapoole.

Aeg on mulle meelde jäänud ka kahest sügava mõjuga mängufilmist. „In Time“ kujutab maailma, kus aeg on muutunud valuutaks – rongipilet, leib või majalaen makstakse minutites ja tundides. Christopher Nolani „Interstellar“ avaldas mulle sügavat muljet oma aja suhtelisuse ja ajamoonutuste käsitlusega.

Mis siis ajas nii erilist on? „Momo“ loo ühes peatükis jääb aeg seisma – mitte ainult inimeste, vaid kogu maailma jaoks. See hetk paljastab, kui habras ja samas võimas on meie suhe ajaga.

Momo on väike tüdruk, kellel pole kedagi aga tal on üks erakordne võime, mida suuremalt jalolt inimestel enam pole või nad on selle super võime minetanud. Ta kuulab inmesi tüeliselt, nii et inimesed temaga olles leiavad iseendas ise vastused. Momo elab vana ampfiteatri varemetes, kus kohalikud head inimesed toovad talle süüa ja on talle ampiteatri ühte varjualussesse teinud väikese onnikese, kus ta saab ennast mõnusalt tunda. Ühel hetkel aga saabuvad hallid härrad, kelle on tegelikult inimesed ise loonud. Nad varastavad järk järgult inimestel aja nii, et ühel hetkel jäävad lapsed üksi , kellegil pole aega et laste eest hoolitseda . Järgnevalt saadakse aru, et efektiivsuslõkus tuleb ka suunata ka kõik lapsed, kes pannakse lasteaeda , kus nende mängud on sageli ette suunatud tuleviku effektiivust ja ühiskonna suunda silmas pidades. Laste näod kahvatuvad ja neist saavad samasugused sombid nagu nende vanemad ja hallid härrad. Momo jääb viimaks üksi sest kellegil pole enam aega ja efektiivsuslõkusu tiritakse ühe enam inimesi. nad sibivad hommikul tööle ja ühtul koju igapäevased rutiinsed tegevused mõtetes mõlkumas. 

Miks on see raamat nii oluline? „Momo“ ei räägi kellast, vaid hingest. Ühes raamatu meeldejäävamas dialoogis ütleb meister Hora:

„Sa mäletad tunnililli,“ ütles meister Hora. „Ma ütlesin sulle siis, et igal inimesel on selline kuldne ajatempel, sest igal inimesel on süda. Kui inimesed lasevad hallid härrad oma ellu, õnnestub neil üha rohkem neid õisi endale kahmata. Aga tunnililled, mis on inimese südamest välja kistud, ei saa surra, sest nad pole tõeliselt otsa saanud. Samas ei saa nad ka elada, sest nad on oma tõelisest omanikust lahutatud. Nad igatsevad kogu oma olemusega tagasi inimese juurde, kellele nad kuuluvad.“

See allegooria räägib meile selgelt, kuidas me ise oleme end määranud kapitalismi orjusesse. Me ägame selle raskuse all, harva meenutades endale, et tõeliselt elamiseks ei ole teiste teenimine lõputus tempos vajalik. Me töötame sageli rohkem, kui meie töö tegelikult väärt on, või ihkame üha rohkem saada, arvestamata, et hinge arenguks vajaminev aeg jääb üha väiksemaks. Nii muutume närvilisemaks, väsinumaks ja haigemaks. Tunnilill sooviks sinuga taas ühte saada, ent sa ei leia väljapääsu sellest lõputust karussellist.

Raamatus kujutatakse kella, mille sees ei tööta mehhanism, vaid õitsevad elavad õied. See aeg ei tiksu edasi masinlikult, vaid õitseb – avanedes hetkedeks, mis on täis tähendust: armastus, vaikus, loomine, rõõm, lein ja kohalolu. Selline aeg ei tohiks olla mehaniseeritud ja range, vaid vaba kulgemine, mille käigus saadakse elamiseks kõik hädavajalik. Ainult siis saame oma hinge eesmärgid selles duaalses maailmas tõeliselt täita.

Kui tuua paralleele Oliver Burkemani raamatuga „4000 nädalat: sureliku ajakasutuse juhis“, näeme, et mõlemas teoses käsitletakse olukordi, kus me oleme ise oma ajapuuduses süüdi. Mida rohkem püüame oma aega optimeerida ja maksimaalselt ära kasutada, seda sügavamale aja lõksu me tegelikult satume. Burkeman ja Ende jõuavad samasse järeldusse – efektiivsus ei tee elu tähendusrikkamaks.

Burkeman rõhutab, et inimene peaks leppima oma paratamatu piiranguga – meie aeg ongi piiratud, keskmiselt vaid umbes 4000 nädalat. Vabadus saabub siis, kui loobume illusioonist, et saame aega täielikult kontrollida, ja õpime selle piiratusega rahu tegema. Momos väljendub sama mõte meister Hora sõnades: aeg ei ole mõõdetav minutites, vaid sügavuses.

Sarnane sõnum kõlab ka Paulo Coelho „Alkeemikus“: kui rändaja liigub liiga kiiresti, jäävad talle märkamata vihjed ja märgid, mida maailm talle iga sammu peal saadab. Elu piiratud aja tingimustes saab õnnelikult kulgeda ainult siis, kui me märkame ja kasutame neid märke, mitte ei kihuta neist mööda.

Film In Time (Justin Timberlake peaosas) näitab, kuidas hallide härrade maailm kukub kokku, kui Momos röövitud tunnililled naasevad inimeste südametesse. Aeg on selles mõttes nagu raha – üks kõige võimsamaid ja samas piiratud ressursse. Seetõttu on In Time kõnekas allegooria aja ja väärtuste seotusest.

Christopher Nolani Interstellar viib aja käsitluse veelgi kaugemale: peategelane Cooper satub ruumilisse aega, kus minevik ja tulevik on nähtavad ning mõjutatavad. Nii saab ta saata sõnumeid ajas tagasi ja muuta sündmuste kulgu. Midagi sarnast kogeb ka Momo hallide härrade eest põgenedes, kui ta peab vahepeal liikuma tagurpidi – aeg muutub selles hetkes paindlikuks ja allub teistsugusele loogikale.

Tõeline rännak ei toimu siiski mitte ajas, vaid südames. Aega saab venitada või kokku suruda vastavalt sellele, kuidas me hetke kogeme. Mõnikord mahub ühte minutisse terve elu, teinekord kaob terve päev märkamatult. Oluline on, millise sügavusega me elame oma hetki.