Elu läbi lukuaugu

  Tegevus, mis hiljem Viljandis käivituda sai, põhines tegelikult juba varem tekkinud teadmisel. Tõdemus, et olen elus ummikusse sattunud, sai eriti selgeks pärast lahkuminekut Kadriga. Tundsin tugevat vastumeelsust kõige suhtes – ükskõik milline järgmine samm ei pakkunud mingit kergendust ega muutnud mu meeleolu. Ometi on mind alati saatnud mingi visalt püsiv lootus. Seni olen suutnud läbida ka elu kõige raskemad etapid just tänu sellele – mingile ähmasele, ent visale lootusehelgile, pisikesele kiirekesele sittahunniku kõige ülemises otsas . Lahkuminek osutus tagantjärele pigem kergenduseks. Olin end iga päev süüdistanud selles, et minus pole armastust – et ma lihtsalt ei tunne seda. Samas kartsin ma ka armastuse uut ilmumist oma ellu. Vahepeal olin ausalt öeldes tõeline sitapea. Ja sitapeana ei pea tundma neid valusaid ja haavatavaks tegevaid emotsioone. Kuid lõpuks sain aru, et ma ei suuda enam selline olla – see ei ole minu loomuses. Mäletasin ennast väiksena – õrna, hapra ja a...

Päev, millest kõik alguse sai Siin ma nüüd olen. Täpselt nagu kaks aastat tagasi – sama dilemma ees. Mis kurat edasi saab? Plaane teen, aga tunne on nagu kogu edasikäik jookseks tagurpidi. Iga uus otsus tundub justkui veel üks mutter, mis ratta kinni keerab. Kaks aastat tagasi vasardas peas mõte, et midagi on väga valesti. Tol ajal arvasin, et tuleb lihtsalt rohkem töötada, raha koguda, pingutada – ja küll siis elu ise järgi tuleb. Et kui rahalised jamad on kord lahendatud, siis „hakkab alles elu“. Täna istun ikka samas toas – ainult et olukord on hullem. Olen rohkem võlgu, elu on rohkem segamini ja lootus kahaneb nagu kuusepuu pärast jõule. MA TULIN TÖÖLT ÄRA. Nüüd istun siin, ilma internetita, elekter võlgades, auto seisab õues talverehvideta nagu katkine põhjapõder. Lumevaip on paks, õhksoojuspump ütles üles, telekapakett on maksmata, ja biopuhastit ei tohi enam kasutada – imbväljak jaurab. Istun ja mõtlen: kuidas kurat ma nüüd siis transformeerun? Vaatan rahakotti – seal viimased ...