Lase Gin pudelist välja

Päev, millest kõik alguse sai

Siin ma nüüd olen. Täpselt nagu kaks aastat tagasi – sama dilemma ees. Mis kurat edasi saab? Plaane teen, aga tunne on nagu kogu edasikäik jookseks tagurpidi. Iga uus otsus tundub justkui veel üks mutter, mis ratta kinni keerab.

Kaks aastat tagasi vasardas peas mõte, et midagi on väga valesti. Tol ajal arvasin, et tuleb lihtsalt rohkem töötada, raha koguda, pingutada – ja küll siis elu ise järgi tuleb. Et kui rahalised jamad on kord lahendatud, siis „hakkab alles elu“.

Täna istun ikka samas toas – ainult et olukord on hullem. Olen rohkem võlgu, elu on rohkem segamini ja lootus kahaneb nagu kuusepuu pärast jõule. MA TULIN TÖÖLT ÄRA. Nüüd istun siin, ilma internetita, elekter võlgades, auto seisab õues talverehvideta nagu katkine põhjapõder. Lumevaip on paks, õhksoojuspump ütles üles, telekapakett on maksmata, ja biopuhastit ei tohi enam kasutada – imbväljak jaurab. Istun ja mõtlen: kuidas kurat ma nüüd siis transformeerun?

Vaatan rahakotti – seal viimased 80 eurot. Tütrel on ülehomme sünnipäevapidu. Mõtlen: „See peab tema jaoks alles jääma.“ Ja siis tuleb pähe: Persse kah. Lähen poodi, ostan paar Ginni ja joon ennast täis. Mõeldud–tehtud. Auto, millel pole talverehve, keeldub koostööst. Kuigi teraapias öeldi, et kõik peab tulema kergusega, läksin sitaks närvi. Kas on siis palju palutud – korraks peatäis juua, et sellest valust natukenegi lahti saaks?

Ei tea, kas auto hakkas liikuma vandumise peale või oli keegi visanud liiva ratta alla. Igatahes sain poodi. Võtsin Ginnid, kulistasin naha vahele ja pugesin teki alla – toas oli külmem kui vene sõduril Narvas. Magasin Ginniuimas mõnusa peatäie und. Ja kui ärkasin – ime kombel – oli kuidagi kergem olla. Mõni tund und ja maailm ei tundunudki enam täiesti perses.

Tõin kuurist puid, kütsin elamise soojaks. Telekat käima pannes selgus, et vabalevi kanalid täitsa olemas. Panin selle muidugi kohe kinni – no milleks end veel rohkem närvi ajada. Biopuhastit otsustasin nüüd lihtsalt sitakaevuna kasutada ja ilm lubas, et lumi võibki sulama hakata. Polnudki asi vist nii hull, lohutasin end. Süda aimas, et seekord olen ma õigel teel.

„Mind te kapitalistid enam ei orjasta! Ma olen vaba mees!“ hüüdsin mõirates, mille peale hiir lae vahel ehmatas ja hakkas hüplema. See sama hiir, kellele ma eelmisel päeval mürki olin toonud. Mürki, mida ta seejärel rõõmsalt mu matkakotti vedas ja mu trussikud auklikuks näris. Mõtlesin, et teisele mürki andes mürgitad ikka iseennast. Sügavam mõte, eks?

Meenus mulle see kahekuuline „algmonogaamia“, kui käisin teraapias ja nutsin nagu väike poiss. Kogu lapsepõlv ronis mulle korraga selga. Mõtlesin: „Kurat, miks ma pidin nii kaua elama, et sellest lõpuks aru saada?“ Siis tuli muidugi kahtlus – et äkki on kogu see värk lihtsalt meelepete ja teraapia on lihtsalt hästi tehtud turundus.

Aga siis vaatasin uuesti sellele hiirele mõttes otsa. Ja kogu faunale ja floorale ka. Põder metsas, lill aasal – kõik nad tegid midagi. Ja mis veel hullem – nad olid kohal. Aasa lill lausa ühe koha peal, ilma võimaluseta kusagile minna või oma jalgu sirutada. Ja mina? Mina tegin kümme aastat tööd, jooksin ringi nagu orav rattas ja ajasin raha taga nagu eesel porgandit, mis kepi otsas ees rippus.

Tegin tööd, mis mulle ei meeldinud. Autod olid pidevalt katki, maja oli kümme aastat ehitustander ja lõpuks läks ka minu elukaaslane minema. Aga selle asemel, et korraks peatuda ja küsida, mis on valesti, otsustasin mina, et tuleb võimsam mootor osta ja laevale kiirust juurde keerata. Hea et see niigi läits, nagu klassikud ütlevad. Kui poleks õigel hetkel maha hüpanud, oleksin konkreetselt crashinud. Ja ma ausalt ei tahtnudki enam kriimustada saada.

Istusin ja vaatasin kaminasse, kus praksus lõke. Mõtlesin: kas see on nüüd kohalolek või ma lihtsalt ootan meeleheitlikult hetke, mil saan lastega kokku? Ja samas tean, et kui nendega koos olen, siis ma ei oska nendega olla. Ootan juba järgmist adrenaliinilaksu. Kas üldse saabki olla kohal, tõeliselt kohal?

Kaks kuud olen ennast vaimselt tampinud, kõikvõimaliku vaimse poriga. Raamatuid on lihtne lugeda – aga nende järgi elada? Paganama keeruline. Ja nii ma mõtlesin: kas see viib mind kuhugi? Olen nüüd töölt ka ära tulnud – millest sa elama hakkad, Mergo?! Hakkasin ennast haletsema, nagu mul kombeks. Kõrvalt viibutavad juba inimesed sõrme: „Sa lõpetad kodutuna!“

Võib-olla neil on õigus. Aga siis mõtlesin sellele eeslile ja porgandile uuesti. Ja sain aru: kui sa ei proovi, sa ei teagi. Ja otsustasin – 80 eurost täiesti piisab, et homset luua.