AJATELG

 Tegevus, mis hiljem Viljandis käivituda sai, põhines tegelikult juba varem tekkinud teadmisel. Tõdemus, et olen elus ummikusse sattunud, sai eriti selgeks pärast lahkuminekut Kadriga. Tundsin tugevat vastumeelsust kõige suhtes – ükskõik milline järgmine samm ei pakkunud mingit kergendust ega muutnud mu meeleolu. Ometi on mind alati saatnud mingi visalt püsiv lootus. Seni olen suutnud läbida ka elu kõige raskemad etapid just tänu sellele – mingile ähmasele, ent visale lootusehelgile, pisikesele kiirekesele sittahunniku kõige ülemises otsas.

Lahkuminek osutus tagantjärele pigem kergenduseks. Olin end iga päev süüdistanud selles, et minus pole armastust – et ma lihtsalt ei tunne seda. Samas kartsin ma ka armastuse uut ilmumist oma ellu. Vahepeal olin ausalt öeldes tõeline sitapea. Ja sitapeana ei pea tundma neid valusaid ja haavatavaks tegevaid emotsioone. Kuid lõpuks sain aru, et ma ei suuda enam selline olla – see ei ole minu loomuses. Mäletasin ennast väiksena – õrna, hapra ja armastavana. Olin haavatav ja sündisin siia ilma teistsugusena, kui olin selleks hetkeks muutunud. Seetõttu otsustasin minna teraapiasse.

Teraapiasse läksin ma esimest korda Anastasia Kaldussova juurde. Mind on alati paelunud selgeltnägemine ja müstika. Ühel päeval viskas Facebook mulle ette selgeltnägijate grupi kutse. Esialgu ei pööranud sellele tähelepanu, aga see ilmus uuesti ja uuesti — kuni lõpuks liitusin. Mõne päeva pärast ütles sisemine hääl: vaata uuesti. Sirvisin gruppi ja sattusin kuulutusele teraapiast – see tundus eriliselt kutsuv. Kuigi müstika oli mind juba varem huvitanud, olin seni vaimset valu käsitlenud häbiküsimusena. Seekord taipasin, et ei pea enam seda varjama – aeg enda abistamiseks oli käes. See tundus justkui jumalik kutse.

Anastasia Kaldussova on Eestis tuntud selgeltnägija ja vaimne nõuandja, kes võitis Eesti Selgeltnägijate Tuleproovi 2022. Hariduse poolest on ta transpersonaalse psühholoogia ja hüpnoteraapia praktik (nt Teadlik mina erakool) ning omab koolitusi perekonstellatsioonide ja ärikonstellatsioonide alal. Tema tegevus ühendab intuitiivse kanaldamise, taro-kaardilugemise, konstellatsioonid ja terapeutilised praktikad, luues sügava ja mitmetasandilise lähenemise klientide sisemaailma ja elumustrite mõistmiseks

Teraapia tõi aga esile palju suurema pildi ning aitas mul mõista, et suur osa mu elust oli rajatud valedele alustele. Sain aru, et olin pikka aega ignoreerinud oma sisemist kompassi ja allunud hoopis peas kõlavale egokesksele trummilöögile. Kuigi algselt pöördusin teraapiasse eesmärgiga lahendada suhteprobleeme, selgus peagi, et tegelikud sisemised konfliktid ulatusid palju kaugemale – ajas tagasi, ammu enne minu suhet Kadriga.

Teraapia keskseks tööriistaks oli ajatelg – meetod, mis põhineb Timeline Therapy kontseptsioonil. Selle töötas 1980. aastatel välja Ameerika hüpnoterapeut ja käitumisteadlane Tad James, kes oli üks NLP (neurolingvistilise programmeerimise) pioneere. Ta lähtub arusaamast, et inimene salvestab oma kogemused ajaliselt järjestatud kujul, ning et on võimalik alateadlikult liikuda nii mineviku kui tuleviku sündmuste juurde, et neid ümber tähendusestada ja vabastada sellega seotud piiravad uskumused või emotsioonid.

Timeline Therapy võimaldab töötada sügaval sisemisel tasandil – traumade, hirmude, süütunde või allasurutud emotsioonidega – ilma et inimene peaks sündmust uuesti täielikult läbi elama. See annab võimaluse vaadelda olukordi justkui kõrvaltvaatajana ning leida nendele uus tähendus. Tad Jamesi järgi ei ole meie tulevik kivisse raiutud – kui mineviku reaktsioonimustrid ja uskumused muutuvad, muutub ka meie tuleviku kogemuslik struktuur.

Kõigepealt tuli teraapias liikuda ajateljele, alustades 75. eluaastast ja liikudes igal viiel aastal tagasi. Igas punktis visualiseerisin oma elu — kus ma olen, mida teen, mida tunnen — ja seejärel toimus süvianalüüs. Ajatelg kujunes justkui elupuuks: osad oksad olid rohelised ja viljakad, teised närbunud, vajades teadlikku kastmist või vajalikku lõikust. (Näiteks üks teraapiagrupp kirjeldas mustrit, kus paljud nägid oma ajatelge puuna — ühel oksad praktikavõimalustega hiilivad ja teisel oksad kandsid vaid kuivanud pungasid, mida tuli vabastada.)

Teraapias sain selgelt aru, kui palju traumasid ja vanu kogemusi mu ajateljele oli kogunenud. Tulevik joonistus välja justkui Mendelejevi tabel, kus minevikumustrid määravad, millised elemendid tulevikku ilmuvad. Kuid erinevalt keemiatabelist ei ole need elemendid konstantsed — minevikku tervendades hakkab ka tulevik muutuma. Uued stseenid hakkavad elu joonistama mitte mineviku kooremiga, vaid vabastatud tähendusega. (Tad James selgitab, et ajatelje teraapia võimaldab inimesel ümber määratleda vanu sisemisi otsuseid ja uskumusi, muutes reaalseid psühholoogilisi mustreid .

Sain ka sügavamalt aru aja olemusest — et aeg ei ole sirgjoon, vaid kihiline ruum, kus erinevad ajavahemikud olemas paralleelselt. Aeg on nagu pärgament, mille kihid paiknevad kõrvuti. Neid kihte saab näha, uurida ja mõnel juhul muuta — saate rännata ajas ja muuta tagasivaatavalt oma sisemist kogemust. (Näiteks filmis Interstellar kujutatakse aega kui ruumilist konstruktsiooni — paralleelseid ajakihte, mis kommunikatsiooni võimaldavad väljaspool kronoloogiat.)

Hiljem, konstellatsioonis osaledes, tundsin, kuidas ajaliselt eraldatud sündmused elavad kõrvuti, justkui Heiki Ernitsa joonisfilmis, kus 2D-pildid avanevad 3D-ks — need mõjutavad meid kogu elu. Oluline on vaid see, kui kiiresti rong sõidab — st kui kiiresti kujuneb ajataju ja kui kiirelt meie alateadvus reageerib. (Füüsikas mõjutab sarnane mõte: relatiivsusteooria kohaselt aeg dilateerub ja väheneb vastavalt liikumise kiirusele ning gravitatsioonijõudude intensiivsusele; aeg rongi jaoks võib kulgeda teisiti kui asetsevale vaatajale.)

80‑aastasena nägin ennast istumas kuu peal jalgu kõlksutamas — justkui olin Väike Prints koos oma tähtede ja kuuga, maailmanägemise piiride laiendajana. (Väikeses Printsis kirjeldatakse, kuidas prints liigub tähtedelt tähtedele, kogedes igas astrofilmse loo sümboolseid õpetusi.)

70‑aastaselt olin haiglas ja nägin väikest poissi, kes vaatas mulle sügavalt otsa. Mõtlesin: „Kelle laps see on? See ei saa olla minu laps.“ Kuid ta kandis minu näojooni. Ta lahkus ja jättis palati ukse paokile. Vahtisin jalgu, kes edasi-tagasi kõndisid — noored, vanad, tundmatud. (Jalad võivad sümboliseerida inimese liikumist ajas ja elus; kui näed ainult jalgu, tuntakse ära vaid suund, mitte identiteet — see tähendas mulle, et aeg kõnnib läbi sinu, aga sa pole nähtav.)

Vahepealses elus nägin Norra mägesid ja fjorde, kogedes suurt armastust ja looduse sügavat ilu. Nägin lapsi lõpetamas kooli — läbi klaasseina, nagu olin seal, aga nad ei näinud mind. See tekitas kurgus ebamäärase kipituse — justkui läbi läbitud lukuava, kui oled pisut võõraks jäänud. Olin seal, aga keegi ei märganud mind. Olin justkui surnud. Kuulsin rohutirtsude siristamist ja nägin kiile sirutamas tiibu — tundsin loodusega ühtsust, vaikset ja püsivat ühendust.

Nägin, kuidas olime kallimaga kruiisilaeval, sõitsime fjordist fjordi poole. Kudrutasime. Ühel hetkel ta lasi mu käest lahti. Vahtisin fjordikaldal asuva maja aknast sisse — seal istus pere laua ääres ja sõi õhtusööki. Tundsin, et kuulun sinna. Aga kui pöörasin pilgu tagasi, oli kallim kadunud. Tema polnud enam olemas. Kogesin tohutut kaotusvalu. (Tõeline armastus ei vaja ju alati füüsilist kohalolekut — sarnaseid temaatikaid käsitlevad teosed nagu Kuubi, kus armastus ja lahkuminek kestavad väljaspool olemasolu.)

Nägin oma karjääri, mis edenes kuldset rada mööda — nagu keegi oleks seda minu eest juba planeerinud. Aga ühel hetkel panin ise raja lõpu kätte ja ütlesin: „Kui sa mind ei toeta, elan edaspidi vaid iseendale.“

Tagasi jõudsin Kadri juurde , seejärel Iirimaale ja Inglismaale. Kool. Kodu. Pilte vaadates ärkasin emotsionaalselt nii sügavale, et nutta puhkesin — taas üle aastate. Alguses vaikselt, tahtsin ära joosta. Siis lasin nutul sündida. Nutsin hirmust, rõõmust, vihast ja armastusest. (Nutmine vabastab stressihormoone ja viib keha endorfiinide ning oksütotsiinini — Harvard Healthi uuringu kohaselt parandavad need nii füüsilist kui vaimset heaolu)

Nägin ennast väiksena ja taipasin, et see sama poiss haiglas olin mina ise — olin ta varem üksi jätnud. Lubasin talle: ma hoian sind. Ma armastan sind. Sa pole enam kunagi üksi. (Sisemise lapse leidmine aitab luua tugevama emotsionaalse reguleerimise ja suhte teistega; uuringud näitavad, et see toob kaasa parema eneseteadvuse ja emotsionaalse intelligentsuse). 

Lõpuks nägin oma sündi. Vastsündinu oli üksi — keegi ei olnud temaga. Ta oli inkubaatoris. Anastasia ütles: „Võta ta sealt välja. Kaua sa ainult vaatad?“ . See oli esimene kord, kui vaatasin iseendale näkku — nii õrn, väike ja haavatav. Võtsin ta ettevaatlikult sülle. Ja hoidsin teda. See hetk tähistas armastuse algust iseenda vastu — paljud, ka kuulsused, on selle läbielanud ja kirjeldanud elumuutvat kokkupuudet sisemise lapse ja mina vahel (nt Michael Jacksoni ja Oprah Winfrey juhtumid, kus terapeutiline reparenting aitas muuta elu).