Vihmasadu toob päikese välja

 

Päev, millest kõik alguse sai

Pärast seda veidrat päeva, mil ma lõpuks selgelt ütlesin endale: jah, ma tahan teisiti, hakkas elu samm-sammult muutuma. Algas aeg, mil pidin hakkama vaimselt iseendaga päriselt tööd tegema.

Aasta tagasi soovisin väga minna Norrasse tööle. Mind sinna ei võetud ja unistus jäi esialgu täitumata. Pidin sellest mõttest korduvalt lahti laskma, ja isegi „ei“ ütlema, kui võimalus tundus vale. Nüüd, tagantjärele vaadates, olen siiralt tänulik kogu sellele aastasele teekonnale – nii tõusude kui komistuste eest. Ja eksin ma ikka, nagu algajale kohane.

Täna istun suurte mägede vahel, vihma tibutab vaikselt – justkui loodus ise hingaks tasa ja rütmiliselt. Rüüpan tugitoolis kohvi ja mõtlen, et kui ma oleksin aasta tagasi siia sattunud, poleks ma selleks veel valmis olnud. Tänulikkus voolab hetkeks üle serva – ja ma meenutan seda rännakut, mis mind siia Norra tõi. See on olnud kasvulava, mida kohtab tavaliselt vaid unenägudes. Mõtetes tänan kõiki, kes mind toetasid – tervendajaid, lapsi, juhte, endist elukaaslast, sõpru, töökaaslasi, õpetajaid, raamatuid ja isegi sotsiaalmeediat.

See teekond sai alguse mu kodust – või täpsemalt öeldes paigast, mida ma toona veel koduks ei pidanud. Hetkel olen küll Norras ja tunnen end siin koduselt, ent minu päris kodu on Eestis, Viljandis, väike kolmnurkne maja – minu enda energia meridiaanide ekvaator. Ma olen nagu ämblik, kes rändab mööda võrku ja naaseb alati oma keskpunkti tagasi.

Kui meenutan oma eelmist elu, siis saan aru – see polnud halb. Seal oli lihtsalt üks mees, kes vaatas pidevalt horisondi suunas, aga kunagi ei pööranud pilku alla, vasakule ega paremale. Ta oli kogu aeg hoitud. Talle anti palju. Aga ta polnud sageli tänulik – ja ta ei tahtnud ise midagi tagasi anda. Hetkest, mil ta mõistis, et andes ise – arusaamist, kuulamist, mõistmist, muutust – muutus ka tema elu. See mees olin mina.

Jah, ma olen alles algaja. Aasta alles möödas sellest, kui teekond algas. Aga see teekond on ainus asi mu elus, mis pole mind ära väsitanud. Kui mu elu on olnud tsükliline – alates ema joomaperioodidest kuni katkiste suhete ja ebakindlate töökohtadeni – siis see sisemine tee on olnud nagu majakas, mis püsib. See ärgitab mind elama. Ja muutuma.

Jah, ma tean – „mida sa ennast kiidad“, ütlevad paljud. Aga mina mõtlen, et kes see ikka oma taguotsa kiitmast väsib? Mõnikord peabki end ise üles tõstma, kui keegi teine ei tee. Tõsi, ma olen mõnikord enesekeskne. Tahan, et märgataks, et nähtaks: vaadake, mida ma olen enda sees avastanud! Aga kas pole sama ka kirjanikega, kes kirjutavad, kuidas nad jõudsid punktist A punkti B? Kas see pole mitte natuke edevus, natuke nartsissism? Võib-olla. Aga kui see ei tee kellelegi liiga, siis las ta olla.

Pärast seda aasta tagust otsust küsisin tööd tuttavalt töökaaslaselt. Mäletan, kuidas töö, mida olin teinud kümme aastat järjest, tekitas minus juba iiveldust. Iga liigutus, iga tund ja päev oli puhas enesepiin. Isegi siis püüdsin end distsiplineerida: Keskendu! Tee nii hästi, kui suudad!

Võib-olla nüüd ootate, et universum – see kõikvõimas nähtamatu toetaja – viskas mulle lõpuks võimaluse teha midagi, mida ma tõeliselt armastan. Aga ei. Mul ei ole mitte kunagi ükski tegevus lõpuni meeldinud. Mitte ükski. Kõik, mida ma olen proovinud, kaotab aja möödudes sära. Isegi terapeudid ja tervendajad on mult küsinud: üks asi peab ju olema, mis sulle meeldib? Ja minu vastus on lihtne: ei ole ühtegi sellist asja.

Mäletan, kuidas töötasin tolle endise töökaaslase juures ja mõtlesin: midagi peab ju selles töös olema, mis mulle istub. Aga pööning, kus töötasime, oli tolmune ja villane, ja peale tööpäeva olin nagu karvane tolmuahv. Õues oli 20–30 kraadi külma. Tööauto aku suri pidevalt. Ja kui jõudsin bussiga lattu, kus mu auto seisis, tundsin, kuidas iga pilk kuklas ütleb: vaata, kodutu tuli töölt. Sain seal bussis aru, et mõnikord ei pea küsima, mis sulle töö juures meeldib, vaid tuleb küsida, mis sulle ei meeldi. Minu jaoks oli see tolm ja mustus. See oli selge.

Mõne nädala pärast said selle töö juures päevad läbi. Ja samal õhtul nägin sotsiaalmeedias kuulutust – otsiti ventilatsioonitöölist Soome.

Nii ma läksingi. Ja ilma, et oleksin teadlikult märganud, olid tolm ja mustus kadunud. Objektil oli koristaja, kes pühkis isegi tõstukit. Töömaa säras. Dušid, puhtad riided. Läksin koju puhta inimesena. Ja ühistranspordis tundsin end esmakordselt nagu võrdne. Mõistsin, et me ei pea otsima, mida me armastame, vaid mõistma, millest me väsinud oleme. Ja siis midagi ette võtma.

Soome oli kasvulava – järgmine aste Norra jaoks. Ma olin siin varemgi töötanud ventilatsiooni alal, aga elu polnud toona mulle uut võimalust andnud. Nüüd tunnen, et olen tagasi, et mõistan töö tähendust ja oma suhtumist sellesse. Ehk on aeg õppida oma tööd armastama.

Paljud inimesed otsivad, nagu minagi, midagi, mis meeldiks neile „algusest lõpuni“. Aga sellist tegevust ei ole olemas. Isegi kõige põnevamal töökohal on nüansse, mis ei meeldi. Ja vahel laseme just sellel ühel tõrvatilgal kogu meepoti ära rikkuda.