Maarja Kangro Klaaslaps

Pärast Huxley , Hea uus ilm lugemist jõudsin ma Kangro teoseni „Klaaslaps“ – raamatuni, mis käsitleb elu ja kaotuse piiri väga isiklikult ja ausalt.

Minu õde küsis: „Miks sa seda loed? See on ju mingi naistekas.“ See ütlus resoneeris loo endaga ootamatult hästi. Justkui oleks raseduse katkestamine midagi sellist, mille hinge sügavust mees ei saagi kunagi mõista. Tõesti — ma pole sünnitanud. Kuidas ma siis peakski? Aga valu, surm ja eluotsuste ristumistee on vahest mõnele mehelegi tuttav

Mäletan, kuidas mu koer jäi äkitselt halvatuks — tagumine pool kadus alt. Koer ise tegi näo, et kõik on hästi. Ta ei saanud aru, miks keha järgi ei tule.  See oli oma traagikas isegi natuke koomiline. Arstid ütlesid et piinad alles hakkavad ja operatsioonil oleks vaid kümnendikuväärne õnnestumise võimalus ning see maksaks tuhandeid eurosid.  Ma pidin otsustama: kas pikendada elu, mis võib jääda piinavaks, või lasta tal minna. Ta suri minu süles, sest talle tehti surmav süst. 

Mind kõnetas selle raamatu loo otsekohesus. Kangro ei romantiseeri ega pehmenda, vaid kirjutab olukorrast täpselt nii, nagu see oli – füüsiliselt, emotsionaalselt ja sotsiaalselt. Lugedes tundsin ära ühe tuttava, kuid raskesti sõnastatava kogemuse: olukorrad, kus keegi on leinas, aga mul pole sõnu, et midagi öelda. Veelgi keerulisem on see, kui endal puudub sarnane kogemus – tekib isegi süütunne, et ei tunne seda, mida justkui peaks või isegi nii kaugele et midagi sellist võiks juhtuda, et ma muutuks haavatavamaks.

Aldous Huxley „Hea uus ilm“, kus kirjeldatakse ühiskonda, kus inimesed elavad emotsionaalses tuimuseseisundis – tunnete asemel kasutatakse soma-nimelist uimastit. Huxley maailmas ei tunta valu, sest see on ühiskondlikult välja lülitatud. „Klaaslapse“ puhul märkasin sarnast tendentsi: inimesed ei oska ega taha kaotusega suhestuda. Vaikimine, vältimine ja pealiskaudne viisakus asendavad siira kontakti.

Raamatus kirjeldab Kangro, kuidas ta soovis last matta, kuid see polnud võimalik – lapse jäänused hävitatakse koos muu meditsiinilise jäätmega. See ei olnud pahatahtlik, vaid süsteemne ükskõiksus, mille tõttu indiviidi lein muutub meditsiiniliseks protseduuriks. See peegeldab ühiskondlikku suhtumist: kui valu häirib tavaelu voolu, on lihtsam see neutraliseerida või eirata.

Mõjus oli ka episood, kus autor soovis pärast sünnitust lapse kehast pilti teha. See soov tundus haiglale kohatu, kuid see peegeldab meie kultuuri laiemat suhtumist – elu algus ja lõpp on esteetiliselt ja emotsionaalselt „ebamugavad“ teemad. Neid peetakse sobimatuks, kui need ei vasta tavapärasele kuvandile.

Kangro käsitleb ka laboratoorset viljastamist, mis eelnes lapse kandmisele. Tema aus refleksioon puudutab suurt eetilist küsimust: kui kaugele võib inimene „jumalat mängida“? Võime elu luua, kuid kas suudame ka sellega vastutada? Tema juhtum tõstatab küsimuse, kas ja millal loodusliku korra puudumine viib tagajärgedeni. Samas märgib ta ka, et loodus ise loob mutatsioone – vesipead, kahepeaga lapsed, geneetilised haigused – justkui toetades ideed, et ei inimene ega loodus suuda elu alati „täiuslikult juhtida“.

Raamatus häiris mind enim haiglapersonali suhtumine – see meenutas nõukogudeaegset halastamatut tundetut konveierlinti. Inimene on süsteemis pigem keha kui subjekt. Protsessid toimivad, aga kaastunne ja isiklik suhtlus jäävad tagaplaanile. Seda võiks iseloomustada kui mehaniseeritud empaatiapuudust.

Ometi ei ole „Klaaslaps“ ainult kriitika ühiskonnale. Midagi muutub. Raamatu lõppedes jääb mulje, et on toimunud sisemine nihe – autoris, ja võib-olla ka lugejas. Tegu pole arengulooga klassikalises mõttes, kus loo lõpus saabub selgus või lahendus. Pigem toimub vaikne, mitteverbaalne nihkumine teadvuses – võime asju vaadata teisiti. 

Haiglas kohtus Kangro ühe palati kaaslasega , võib ütelda et ühe tüütu vene mutiga. Kangro küll püüab aga ka tema jääb muti jaoks pealiskaudseks. Kuid hiljem näeb ta samat vene mutti Tallinna kesklinnas, justkui oleks jäänud miskit pooleni. Ja sealt tulebki ülestunnistus, kas me ültse peame kogu maailma valu kandma ja kui me ei taha seda teha kas see pole inimlik. Teistmoodi vaadeldes, kas mitte ühiskondlik tuimus ei vaja veel ühte kontakti.

Raamat kutsub küsima: kas me kaotame osa oma inimlikkusest, kui väldime ebamugavust ja valu? Kas meil on õigus kannatada nähtavalt? Selles mõttes meenutab „Klaaslaps“ mulle Tammsaare „Tõde ja õigust“. Seal öeldakse: „Töö teeb õndsaks.“ Aga kas teeb? Või on see vaid vahend, millega vältida tunnete ja sisemiste konfliktidega tegelemist?