Raamatud 1984 ja Hea uus ilm

„1984“ ja „Hea uus ilm“ – kaks düstoopilist hoiatust, mis on täna reaalsusele lähemal kui kunagi varem

George Orwelli „1984“ ja Aldous Huxley „Hea uus ilm“ on kaks võimsat ja hoiatavat düstoopiat, mille mõttekäigud ulatuvad selgelt ka tänasesse maailma. Kui Orwelli kirjeldatud tulevikus alistatakse inimesed jõuga väljastpoolt – läbi repressiooni, hirmu ja vägivalla –, siis Huxley hoiatab, et inimesed annavad oma vabaduse käest ise, meeleldi ja teadlikult – vastutasuks naudingute, meelelahutuse ja harjumuspärase mugavuse eest.

Tänapäeva ühiskond sisaldab mõlemast maailmast midagi. Meid jälgitakse nagu „1984-s“, kuid samal ajal uinutatakse nagu „Heas uues ilmas“. Orwelli maailm on rajatud repressiivsele valitsemisele, Huxley maailm aga toimib läbi tarbimise, kus inimene on programmeeritud siduma heaolu ja identiteedi omamise, mitte olemisega. Kui Orwelli maailmas kontrollitakse inimesi vägivalla ja jälgimise kaudu, siis Huxley kirjeldatud ühiskonnas hoitakse neid all naudingu, sõltuvuste ja rutiinide kaudu – mis iseloomustab üllatavalt täpselt ka tänapäevast kapitalistlikku heaoluühiskonda.

Hea auto, hea söök ja ilus korter annavad tunde heast elust – aga just see „hea elu“ muudab inimese kuulekaks. Orwelli maailmas hoitakse inimesi vaos hirmu abil, Huxley omas ei teki mässu lihtsalt seetõttu, et inimesed ei tunne enam vajadust mässata – nad on rahulolevad ja tuimad. Mõlemas raamatus on vabadus vaid illusioon. Inimene ei tohi mõelda teisiti, kui süsteem ette näeb. Erinevus on ainult selles, kas vabadus võetakse vägisi ära või asendatakse see millegagi, mida inimene ei suuda ega taha vabatahtlikult loobuda.

Mõlemas teoses pole üksikisikul kohta. Inimene on vaid süsteemi mutrike – passiivne tarbija või alluja, kes ei küsi enam „miks?“. Kui inimeselt võetakse ära õigus tõele, tunnetele või individuaalsusele, siis ei ole enam tähtis, kas see toimub püssitoru ähvardusel või nutiekraani kaudu – tulemus on sama: vaimne vangistus.

Kaasaegne maailm on rajatud jälgimisühiskonnale: kaamerad, andmeanalüüs, algoritmid. Meid ei jälgi enam üksainus diktaator, vaid sajad rakendused ja süsteemid, mis koguvad, töötlevad ja suunavad meie elu. Suur Vend on kehastunud internetiks, sotsiaalmeediaks ja digitaalseks kontrolliks.

Samas hoitakse meid Huxley kombel rahulolevana: reklaamid, lõputu meelelahutus, dopamiinipõhised rakendused, voogedastusteenused. Küsimus ei ole enam selles, kas meid jälgitakse, vaid selles, millal hakkab meie hing märku andma, et midagi on valesti. Kui kaua suudame enda sügavama olemuse maha suruda, enne kui see avaldub vaimse ja kehalise kriisina?

Selle sügava enese alla surumise hinnaks võivad olla mitmed haigused, mis tänapäeval kiiresti kasvavad:

• Ärevus ja depressioon – pidev sisemine konflikt, mida ei väljendata.

• Buliimia ja ülekaal – vajadus täita emotsionaalset tühjust tarbimisega.

• Unetus, läbipõlemine, krooniline stress – hinge märkamatu, kuid järjepidev kurnatus.

Pole vaja minna sügavuti – piisab, kui tunnistada, et pinnapealne meelelahutus on lihtsam tee, millel pole vaja pikalt mõelda. Seega võib väita, et tõde on tänapäeval udusem kui kunagi varem. Orwelli „uuskeel“ elab edasi meemides, lühilauseis ja tühjas retoorikas. Dramaturgia ja arutelu on muutunud pealiskaudseks – sügavus ei müü.

Tänapäeva koolid ei tooda mõtlejaid, vaid funktsionaalseid ühiskonnaliikmeid – kuulekaid, standardiseeritud, hinnatavaid. Kriitiline mõtlemine ja „teistmoodi olemine“ on sageli juba varakult naeruvääristatud või isegi karistatud. Huxley soma–uimasti on meie ajastul asendunud nutiseadmete, alkoholi, antidepressantide ja „tohutu sisuloomega“. Me unustame, kuidas suhelda, sest empaatia muutub koormaks. Emotsioonide lubamine on raske ja harjumatu, sest ühiskond ei toeta seda.

Orwell kartis, et meid vangistatakse väevõimuga.
Huxley kartis, et meid vangistatakse meie enda meelelahutuse kaudu, ja et me ei märkagi seda, sest oleme liiga hõivatud.

 Ja võib öelda, et mõlemad jäid õigeks.
Meid jälgitakse nagu „1984-s“, ja uinutatakse nagu „Heas uues ilmas“