Siddhartha

 

Hermann Hesse

Siddhartha

Lisan siia oma mõistmised ja tõlgendused, sest raamatud, mida loen, ei ole lihtsalt lood — need peegeldavad otseselt minu elu ja valikuid. Nende ridade analüüsimine ei tähenda tingimata, et olen “kohale jõudnud”, vaid pigem aitab kirjutamine mul aimata, kuhu olen teel — või vähemalt mõista, kust olen tulnud. Kõik siin esitatud mõtted on minu omad, kuid olen lasknud tehisintellektil aidata teksti lihvida, kujundada ja täita neid lünki, kuhu mul endal sõnu ei jagunud.

„Ürgallikas on iseenese minas – see tuleb üles leida, ainult see on väärtuslik. Kõik muu on ekslemine, ringiga minek. Sinu hing on kogu maailm.“
Nii kõlasid sõnad raamatu esimestes peatükkides — ja need jäid mind kummitama. Šamanistlikus maailmapildis räägitakse allikast, mille kaldad on kuivanud. Kui ta ei saa enam toita allavoolu jäävat jõge, siis jääb elu seisma. Küsimus on lihtne, aga sügav: kas ma tean, kes ma olen? Ja veelgi enam — kas ma mäletan seda?

„Brahman vaikis ja vaikis nõnda kaua, et tähed väikese akna taga rändasid ja asendit muutsid, enne kui vaikus kambrist otsa sai.“
Vahel istud vaikuses. Ei mõtle. Ei räägi. Lihtsalt oled. Ja kui sa lõpuks liigutad end või avad silmad, oled otsekui ärganud teisest maailmast. Seal polnud vastuseid, ent ka küsimused olid muutunud. Sest nüüd on teisiti.

„Mis on paastumine? Mis on hingamise seiskumine?“See on põgenemine iseenda eest. Hetkeline pääsemine. Nagu väsinud härjamees, kes öömajale jäädes riisiviina lonksab — hetkeks kaob elamise vaev, hajub mina.

Aga kas see on pääsemine või ainult tuimestus? Sageli põimime oma identiteedi kokku valust ja vastumeelsusest — ja siis otsime leevendust kas läbi alkoholi, narkootikumide või vastupidi, läbi ülemäära intensiivsete vaimsete praktikate. Igaüks neist võib muutuda sõltuvuseks, mis loob juurde uut karmat. Kui me ei suuda andestada endale, siis ei aita meist ükski guru.

„Kuuskümmend aastat on ta vana ja pole Nirvaanasse jõudnud.“

Aga võib-olla polegi vaja kuhugi jõuda. Äkki kogu see mäng ongi mäng, ja me peaksime mängima rõõmu pärast, mitte võidu pärast?

„Sellest silmapilgust, mil maailm tema ümber ära sulas...“

See on ärkamise hetk. Julgus ja kõledus korraga. Vana identiteet murdub, uus pole veel sündinud. See on sünnivalu — ja ometi nii püha. Sealt saab alguse iseendaks olemise selgus.

„Armumäng, mida tuntakse puu otsa ronimisena...“
Tagasi südamesse — igal oksal tuleb hoolikalt toetuda, muidu kukud. Kui kukud, pead taluma valu. Vahel ronime liiga kõrgele — ja sealt kukkumine on valusam. Aga kas siis jääme igaveseks juurele? Ka see oleks surm.

Kui sa viskad kivi vette siis ta vajub kõige otsemat teed pidi põhja.

Kui valgus enam ei ulatu, on vaid pimedus. Aga just pimeduses õpime valgust hindama. Mõnikord tuleb kuradil sabast haarata, vaadata talle silma ja tunda ta hingeõhku oma kuklas.

Vanade kreeklaste jaoks polnud deemon midagi halba — ta oli vahemees, sisemine hääl, mis juhatab. Alles hiljem on inimesed selle mõiste rüvetanud. „Rumalad usuvad, et neid aitavad deemonid. Aga pole mingeid deemoneid. Igaüks, kes oskab oodata, mõelda ja süübida, võib jõuda sihini.“
Vägi ei ole väljaspool. Vägi on meis endis.

„Intiimsus.“

Sain aru, et puudutusel on tähendus. Naudingut ei tohi võtta, ilma naudingut vastu andmata.
Kehal on oma tarkus, oma saladused. Kamala õpetas: armastajad ei tohi lahkuda enne, kui nad on teineteist vaadanud — kui nad on saanud olla korraga nii võitjad kui võidetud.
Keha ei ole patune. Keha on hinge tempel. Kui vaatad armastusega, kaob roppus. Kui puudutad austusega, puututub ka hing.

Nüüd, kui mu silmad hakkavad avanema, näen ka mina inimesi — ja iseennast — kannatamas, vananemas, halliks minemas asjade pärast, mis mulle tunduvad selle hinna eest täiesti väärtusetud: raha, lõbu ja au.

Nii nägi ka Siddhartha inimesi elu mööda saatmas, nagu lapsed või loomad – teadmatuses, instinktide ajel. Ühtaegu ta armastas ja põlgas seda elu. Ta nägi, kuidas inimesed pingutavad, kannatavad, tõmbuvad küüru ja lähevad halliks asjade pärast, mille tähendus tema jaoks oli kaduv – raha, pisike rõõm, tühine au.

Ja nagu Siddharthagi, tunnen minagi mõnikord, et elan pagana kummalist elu. Tegelen vaid asjadega, mis on mäng – illusioon, mille reeglid olen ise loonud, et mitte päriselt puudutada seda, mis on valus või tõeline. Need mängud pakuvad rõõmu, jah, aga vahel tundub, et tõeline elu voolab minust mööda, puudutamata mind täielikult.

Iseendas pelgupaiga leidmine on nagu sügisel lehtede langemine: kaunis, vältimatu ja natuke kurb. Aga lugedes seda tarka raamatut, ei saa ma ka endale valetada, et nüüd ma kuuletun, nüüd ma olen kohal. Et olen nagu surnult ülestõusnu, saanud valgustatuks.

Ei. Nii olen minagi põgenenud, taas õnnemängu, taas kirglikku kogumisse, taas ringvoolu, kus end lõpuks väsinuna leian, üksinda. Ja taas – nagu juba mitu kehastust järjest :  jõuan ma tagasi selle sama õpetuse juurde.

Olen minagi heitnud magama nutu ja meeleheite äärel, ärritunult omaenda nõrkusehoogude pärast. Ja tundnud siis, et elamise kunst on mõnikord liiga raske – liiga valus, liiga habras, täis talumatut piina ja väsimust.
Need on need hetked, mil tundub, et hing tahaks lihtsalt korraks ära kaduda – olla mitte midagi, mitte keegi.
Aga ometi jääb midagi alati hingama.Ja vahel piisab sellest, et lihtsalt jääda

Illusioonide purunemine tähendab ego laskmist madalamale.
Oh ei – mitte sellest loobumist. Duaalses maailmas ei saagi teisiti.
Ka ego on mingis mõttes osa identiteedist.

„Surnud on laululind, kellest ta und oli näinud.“
See on üks mu lemmiktsitaate selles raamatus.
Kui maailmas ei jää enam ainsatki asja, mis sind suudaks ahvatleda –siis on su illusioonid purustatud.

Sa oled käinud ära tühjas ruumis,kus polnud mitte midagi.Ei iha, ei lootust, ei pettust.Ainult sina ja vaikus. Ja kui sa sealt tagasi tuled –võid sa hakata end taas ehtima.

Aga võib-olla valid sa seekord kullast krooni asemel hoopis hõbedast keti.
Ja käe ümber paned puidust meisterdatud käevõru,
sest see on pehmem, lihtsam, elusam.

Aga just täna kohtasid sa sellist rändurit, sääraste kingade ja sääraste rõivastega. Tuleta meelde, armas üürike on kehastuste maailm üürikesed, ülimalt üürikesed on meie rõivad ja meie soengud, mida me kanname , samuti meie juuksed ja kehad ise. 

Asjad, soengud ja rõivad on justkui kehastused elude vahel. Me vahetame neid nagu maske laval, liikudes ühest rollist teise — mitte ainult elude jooksul, vaid ka elu sees. Iga kostüüm, iga soeng, iga ese, mida kanname, räägib midagi meie hetkeolekust, kuid samal ajal tuletab meelde, kui ajutine kõik on. Need pole vaid esemed või välimused, vaid peegeldused meie sisemisest muutumisest. Nad kannavad endas sõnumit: miski siin maailmas ei püsi — ka meie identiteet muutub ja vahetub, nagu rõivas, mida ükskord enam ei kanna.

Haruldased on need inimesed, kes tõeliselt kuulata oskavad. Kui sageli märkan, kui palju ma räägin — ja kui vähe tegelikult kuulan. Ometi sünnib just kuulamisest see, mis võib muutuda tarkuseks. Iga kuuldud sõna on kui seeme, mille hing saab enda sees muundada — mitte pelgalt informatsiooniks, vaid hingetarkuseks.

Ja Siddhartha, ütles ta . Sa mõtled seda, et jõgi on ühekorraga kõikjal , lätteil ja suudmes, kose juures ja ülevoolukohal, kärestikus, meres ja mägedes- igal pool üheaegselt.

On vaid olevik. Lugesin hiljuti lõiku, kus räägiti põlisrahvaste ajakäsitlusest. Näiteks Ameerika põlisrahvad jagavad aega kaheks: praegune aeg ja kogu ülejäänud aeg. Austraalia aborigeenidel on sarnane arusaam, kus eksisteerivad vaid „möödunud aeg“ ja „Suur aeg“. Keskmes on alati olevik — see, mis on siin ja praegu.

Ka paljud uue ajastu spirituaalsed õpetused kirjeldavad aega mitte lineaarse joana, vaid kui tervikut, mida võiks võrrelda CD-plaadiga: aeg eksisteerib samal hetkel kõigis oma kihtides. Nii võib tekkida kogemus, et me elame samaaegselt mitut elu erinevates ajadimensioonides — ja need mõjutavad üksteist vastastikku.

Albert Einstein on samuti väitnud, et aja lineaarsus on suhteline ning sõltub vaatlejast. Seega ei pruugi meie igapäevane arusaam „minevikust, olevikust ja tulevikust“ olla lõplik tõde, vaid pigem viis, kuidas meie meel aega tajub.

Siia juurde veel sobib tekst: Aeg ei ole tõeline, Govinda, olen sageli seda kogenud. Ja kui aeg pole tõeline siis pole ka eraldusjoon , mis tundub olevat selle maailma ja igaviku, kannatuse ja õndsuse,  kurja ja hea vahel midagi muud kui vaid pettekujutlus. 

Kui sa hakkad maailma nägema sügavamalt kui enamik inimesi, siis võib mõistus lõpuks murduda. Arutlev meel ei suuda hoomata sellise reaalsuse mitmekihilisust ega vastu võtta seda, mis ületab tavateadvuse piire. Seepärast ehmuvad paljud, kui nad esmakordselt selle maailma uksi paotavad — mõni satub segadusse, mõni koguni psühhiaatriahaiglasse, või hullemgi veel. Nende energiaväli paiskub kõrgematesse jumalikesse kihtidesse, kuid seejärel tõmmatakse nad taas alla – sügavale varjude ja põrgulaadsete olendite keskele.

Just seetõttu tuleb õppida süübimist, sisemist tasakaalu ja enesetunnetust — et olla valmis selle elu kihistusteks. Õppida isegi Saatanat armastusega vaatama, sest ka tema on vaid langenud ingel, valgusest pärit ja esimest korda seda legendi lugeses hakkas mul saatanast siiralt kahju.  Maailm ise aga see, mis on meie ümber ja meie sees pole ühekülgne. Iial ei ole inimene ainult pühak ja ainult patune. 

Mind paeluvad kummalisel moel metroo- ja rongijaamad. Seal, kõrva kikitades, võib kuulda konkskingade kiiret klõbinat. Aeg-ajalt meenutab valjuhääldi, et rong perroonilt number neli on lahkumas. Inimesed jooksevad, pressivad end vagunitesse, näod vahetuvad – järjest uued ja uued näod, igaühel kaasas oma emotsioonid, oma saladused, oma kiirustamine.

Uued kingad klõbisevad teistmoodi kui eelmised. Rongid vahelduvad. Kõrgel perroonikellal tiksub aeg, justkui omaenda rütmis.

Mulle meeldib istuda seisvasse rongi ja tunda, kuidas mööduv rong tekitab liikumise tunde – justkui liiguksin läbi kõikide teadvuste ja teadvuse, nagu rändaksin ajas ja inimeseks olemise kihistustes.

Lõpetuseks:

Ta ei näinud enam oma sõbra Siddhartha nägu, selle asemel nägi ta teisi nägusid, palju nägusid, pikka rodu, voolavat jõge sadadest tuhandetest nägudest, mis kõik tulid ja hajusid, kuid siiski ühekorraga kohalolevatena näis, mis kõik pidevalt muutusid ja uuenesid ja mis ometi kõik olid Siddhartha.
Ta nägi kala, karpkala nägu valuliselt avatud suuga, sureva kala nägu kustuvate silmadega.
Ta nägi vastsündinud lapse nägu, punast ja kortsus, valmis nutma puhkema.
Ta nägi mõrvari nägu, nägi mõrvari nuga teise mehe kehasse löömas, samal hetkel nägi ta sedasama kurjategijat kinniseotult põlvitamas ja timukat tal mõõgalöögiga pead otsast lõõmas.
Ta nägi alasti naiste ja meeste kehi kirgliku armastuse joovastuses.
Ta nägi laipu lebamas, liikumatud, külmi, tühje.
Ta nägi loomapäid, kultiide, krokodillide, elevantide, pullide, lindude päid.
Ta nägi jumalaid, nägi Krišnat, nägi Agnit.
Nägid kõiki neid kujusid ja nägusid tuhandes omavahelises seoses, üksteist aitamas, armastamas, vihkamas, hävitamas, sünnitamas.

Igaüks neist oli üksainus surratahtmine, kirglikult valuline tunnistus kaduvusest, ja ometi ei surnud neist keegi, teisenes vaid, sündis ikka uuesti, sai ikka ja jälle uue näo, ilma et ühe või teise näo vahel ometi mingit aega oleks olnud.
Ja kõik need kujud ja näod puhkasid, voolasid, sigitasid, valgusid laiali ja sulasid üksteisesse ja kõige selle üle oli pidevalt midagi õrna, ebatõelist, kuid siiski olemasolevat, kõik oli nagu õhukese klaasi või jääga kaetud, oli nagu läbipaistev nahk, nagu veest kest, vorm või mask, ning see mask naeratas, see oli Siddhartha naeratav nägu, mida tema, Govinda, just sel silmapilgul huultega puudutas.