Elu läbi lukuaugu

Pärast Huxley , Hea uus ilm lugemist jõudsin ma Kangro teoseni „Klaaslaps“ – raamatuni, mis käsitleb elu ja kaotuse piiri väga isiklikult ja ausalt. Minu õde küsis: „Miks sa seda loed? See on ju mingi naistekas.“ See ütlus resoneeris loo endaga ootamatult hästi. Justkui oleks raseduse katkestamine midagi sellist, mille hinge sügavust mees ei saagi kunagi mõista. Tõesti — ma pole sünnitanud. Kuidas ma siis peakski? Aga valu, surm ja eluotsuste ristumistee on vahest mõnele mehelegi tuttav Mäletan, kuidas mu koer jäi äkitselt halvatuks — tagumine pool kadus alt. Koer ise tegi näo, et kõik on hästi. Ta ei saanud aru, miks keha järgi ei tule.  See oli oma traagikas isegi natuke koomiline. Arstid ütlesid et piinad alles hakkavad ja operatsioonil oleks vaid kümnendikuväärne õnnestumise võimalus ning see maksaks tuhandeid eurosid.  Ma pidin otsustama: kas pikendada elu, mis võib jääda piinavaks, või lasta tal minna. Ta suri minu süles, sest talle tehti surmav süst.  Mind kõnetas ...

„1984“ ja „Hea uus ilm“ – kaks düstoopilist hoiatust, mis on täna reaalsusele lähemal kui kunagi varem George Orwelli „1984“ ja Aldous Huxley „Hea uus ilm“ on kaks võimsat ja hoiatavat düstoopiat, mille mõttekäigud ulatuvad selgelt ka tänasesse maailma. Kui Orwelli kirjeldatud tulevikus alistatakse inimesed jõuga väljastpoolt – läbi repressiooni, hirmu ja vägivalla –, siis Huxley hoiatab, et inimesed annavad oma vabaduse käest ise, meeleldi ja teadlikult – vastutasuks naudingute, meelelahutuse ja harjumuspärase mugavuse eest. Tänapäeva ühiskond sisaldab mõlemast maailmast midagi. Meid jälgitakse nagu „1984-s“ , kuid samal ajal uinutatakse nagu „Heas uues ilmas“ . Orwelli maailm on rajatud repressiivsele valitsemisele, Huxley maailm aga toimib läbi tarbimise, kus inimene on programmeeritud siduma heaolu ja identiteedi omamise, mitte olemisega. Kui Orwelli maailmas kontrollitakse inimesi vägivalla ja jälgimise kaudu, siis Huxley kirjeldatud ühiskonnas hoitakse neid all naudingu, sõlt...

Sel nädalal võtsin sõna Ukraina sõja teemal. See ei ole minu isiklik lugu — ja ometi tunnen, kuidas keegi, nähtamatu, püüab seda minu looks vormida. Nagu koputaks kindral Herem mu südametunnistusele: „Kus on sinu patriotism?“ Patriotism… Mis see siis tegelikult tähendab? Kas see tähendab vaikivat nõustumist kõige sellega, mida riik nõuab? Et me neelame alla ebaõiglased seadused, maksutõusud ja kärped – ja ostame selle eest rauda. Rauda, millest valatakse relv, mis pannakse mulle kätte. Et ma läheks ja tapaks. Teise inimese. Kellegi lihast ja luust. Lihtsalt sellepärast, et poliitikud kuskil läksid omavahel tülli. Et keegi, kes ütleb end olevat „rahva esindaja“, ütleb mulle: „Mine ja tapa.“ Ja kui vajadus on – siis „sure“. Ma küsin: kas maa ja territoorium on tõesti ainsad väärtused, mille nimel elada ja surra? Mis kasu mul on maast, kui ma ei saa seda enam oma jalaga puudutada? Kui ma ei saa enam näha päikese tõusu pankrannikul, sest mu silmad on täidetud mullaga? Kui mu nimi seisa...

🥚🥚🥚 Ärkasin taas — kerge pohmakas. Kuradi pärast peab pidevalt seltskonnas olles jooma — justkui ilma ei saakski sumiseda.  Kell oli juba hiline, hommikune hingamisharjutus ja Taijii olid kui kauge unistus. Need pole asjad, mida saab endale peale sundida.  Läksin ühisköögi suunas. Söögiaeg oli möödas. Lootsin siiski, et ehk leiab teel kaheksanda õe juurde midagi, mida teekonnale kaasa haarata. Köök lõhnas… puhtuse järgi. Peaaegu piinlikult steriilne. Mobiilne tolmuimeja siblis põrandal ja ähvardas mind jalust pühkida. Toit oli kadunud — kõik puhas, kõik ära pandud. Köögis askeldasid eestlased, aga ma ei tahtnud oma rahvust trumbina kasutada. Ei küsinud erandit. Teadsin, et nad oleksid aidanud, aga vaikisin. Üks vanem naine, uus köögi töötaja meenutab mulle kedagi. Ta pilk on nagu röngen ja see pisut häiris. Tema energia oli… huvitav. Puuriv, peaaegu häiriv. Midagi temas peegeldas tagasi osa minust, mida ma polnud valmis aspekteerima.  Aga samas — temas oli mid...

Lovund.  Saar — mõned sajad kilomeetrid allpool polaarjoont. Siia, rannikule, ehitatakse kalatehast. Meri täidetakse kividega, vesi surutakse tagasi. Asemele kerkib hiiglaslik betoonist monstrum. Räägitakse, et ettevõte, kes seda rajab, taastab ka kalavarusid,püüab päästa kriitiliselt ohustatud liike. See mõte lohutab mind veidi. Progress — vahel tundub ta olevat paratamatu. Ja samal ajal mõtlen: Kui palju mereelustikku kaotab kodu,vaiksed, tillukesed kooslused,liiga väikesed, et keegi neist hooliks? Progressi rattad veerevad väsimatult edasi.Majandus peab kasvama.Töökoht maksab palka, ja palk aitab meil siin ellu jääda. Aga kas tõesti ei olnud teist viisi? Millal sai progressist koletis, mis meid aheldas oma rataste taha, viies meid sellisele süsteemi teele.  Miks me seda vaikides lubasime? Suure pohmakaga sai ära käidud Lovundi mäe otsas. Eelmisel õhtul oli meil pralle saare ainsas pubis — koht,kus  kogukond tuleb kokku, et tunda end natuke vähem üksi. Mä...